Taim nimega „Stalini kättemaks“

Teise Maailmasõja järgsetel aastatel Kaukaasiast Eestisse sisse toodud kiirekasvulisest, mahlaste varte ja lopsakate lehtedega Sosnovski karuputkest loodeti saada tõhus abiline loomade söödapuuduse vähendamisel. Esimesed katsed uue kultuuriga tehti Pollis.

Karuputke sissetoomine sattus kolhooside moodustamise ja Stalini võimuloleku aega. Karuputke haljasmassi prooviti siloks teha ja viletsa toiduga harjunud lehmad sõid enam-vähem kõike, mis talvel sõime pandi, kolhooside loomise alguses isegi rohelisi kuuseoksi. Mäletan niisugust aega. Ühel hetkel aga avastati, et karuputkesilo söönud lehmade piim muutus kibedaks. Nii hakatigi Sosnovski karuputke meil kutsuma Stalini kättemaksuks – mõlemad tegelased Kaukaasiast pärit.

Kõigis kirjutistes hoiatatakse inimesi, et karuputke mahl on mürgine ja nahale sattudes võib tekitada põletushaavu. Seepärast peaks tema lõikamisel või niitmisel kandma spetsiaalset riietust, kindaid ja kaitseprille. Olen minagi noore karuputke lehti ja kasvusid trimmeriga niitnud, nii et pritsmed lendasid. Prillid ja kindad olid küll, kuid näonahale sattus mõni piisk kindlasti. Ei meenu, et midagi hullu oleks juhtunud. Sellest on umbes 12-13 aastat möödas.

Tänapäeval püütakse Sosnovski karuputke kui ohtlikku võõrliiki Eestist välja tõrjuda. Selleks kogub keskkonnaamet andmeid karuputke levikualadest ning taime käiakse hävitamas. Kõige tõhusamaks peetakse enne õitsemist mürgiga pritsimist ja seda mitmel aastal järjest.

Pildi tegin ühest kohast üle odrapõllu, kus kõrgepingeliini mast ja mõned suured kivid ning punt kõrgeid putkesid. Iseenesest ju uhked ja dekoratiivsed taimed. Seda kohta Rõusa-Võidula tee ääres vist karuputke leviku andmebaasis veel pole.