Vesipapp tuleb sügisel Euroopa loode- või põhjaaladelt lõuna poole, ka Eestisse, kui seal veekogud kinni külmuvad ja toidu hankimine võimatuks muutub. Nii võime teda pea igal talvel kohata kiirevoolulistel või kärestikulistel jõgedel ka Eestis. Nii on see ka sel aastal.
Toitu hangib vesipapp vee alla sukeldudes ja põhja mööda käies, et sealt putukaid, tigusid, kalamaime või puruvanakesi haarata. Saagi söömiseks tõuseb ta veest välja kivile või jääservale. Sukeldumist korratakse, kuni kõht täis. Toitu kulub külmal ajal palju, seepärast möödubki vesipapi talvepäev suures jaos vee piiril jahti pidades. Kui on teada kohad, kus vesipapp tegutseb, pakub tema jälgimine elamuse.
Vesipapp on Norra rahvuslind. Sealsetel kärestikulistel ja kaljudega ümbritsetud mägijõgedel ongi tema elupaigad. Väga üksikuid paare teatakse pesitsevat ka meil Põhja-Eestis. Enamik siin nähtud vesipappidest on siiski talikülalised.
Vesipapil on eesti keeles mitmeid toredaid nimesid nagu jõeköster, vesirästas, jõeisand jne. Kaugelt vaadates meenutab linnu tumepruun sulestik ja valge kurgualune kirikhärra rüüd, lisaks jätavad vesipapi jalanõksatamised mulje kehaga tehtavatest kummardustest.
Olen enam-vähem igal talvel, kui päikseline päev juhtub olema, sõitnud Pärnu jõe äärde kunagise vesiveski paisu jäänuste juurde, sest see on mulle lähim paik, kuhu vesipapid talviti tulevad. Seal jõgi tavaliselt üleni ei jäätugi. Kiire vooluga kohas leiab vesipapp mõne veest väljaulatuva kivi, kus ta end sisse seab ning saagi järel sukeldumas käima hakkab.
Seekord lendas papp korraks piki jõge ülesvoolu, leidis aga kohe sealt ühe allavoolu ujuva jäätüki, maandus sellele ja sai tasuta veesõidu. Minul kaldal oli seda väga lõbus vaadata, pildistamine ununes täiesti. Aga kõike head korraga oleks olnudki palju tahta.
