Talv kuus aastat tagasi
Tore on aastatetaguseid talvepilte vaadata – kus oli 2010. aastal ikka lund ja külma. Tegelikult peale ilusate vaadete neis muud head minu meelest polnud. Lumi ulatus poole kintsuni, teed olid kinni tuisanud ning kevadeks üle poole metskitsedest paksu lume tõttu hukkunud. Lisaks nälga surnud händkakud, kes lume alt enam hiiri kätte ei saanud. Lumi murdis või koolutas metsas suure hulga noori puid, eriti kuuski, ja see kordus ka järgmisel talvel.
Tänavune talveilm metsale kurja teha pole veel jõudnud. Veebruar algas sulavetest ujutatud põldude ja vihmasadudega. Taliviljadele see hea ei ole, kui allpool külmunud pinnas vett läbi ei lase. Kui autoga liikuma pääsen, vaatan kohad üle ja teen pilte, mis jääksid 2016. aastat meenutama.
Tänu peagi 8 aastat kestnud blogijuttude kirjutamisele ning fotoarhiivile võiks sellest kunagi saada minu kandi metsade ajalugu. Mitte ainult loodusvaatlusi, vaid ka metsade kadumist ja nende uuestisündi olen jäädvustanud. Blogilood jäävad meenutama ka minu sõprade tegemisi, olgu nendeks siis loodusfotograafid, kotkauurijad, jahimehed või lihtsalt toredad külamehed-metsanaabrid. Tihti kumab lugudest läbi minu jõuetu valu ümbruskonna metsades toimuvate muutuste, eriti aga vanade metsade kadumise pärast. Nii olengi otsinud ja püüdnud erilisi puid jäädvustada, pildistanud orhideesid, samblaid ja seeni, sest äkki ühel päeval neid enam pole.
Peale arvutisse salvestatu on mul riiulis veel hulk pakse fotoalbumeid ajast, mil tegin pilte filmikaameraga. Tolleaegsed fotod on eriti tähenduslikud ajaloolised dokumendid. Neil on näha esimesi töid, kui oma maad-metsad tagasi sain. Iga pildi allservas kuupäev ka olemas.
Ajalugu ei ole üksnes riigi sünni, arenemise, hävimise ja taassünni lugu, aja käigu määravad inimesed, kes siia sünnivad, elavad, töötavad ja loovad, oma maad hoiavad ja armastavad ning surmani talle truuks jäävad.