Talvine pööripäev möödus siinkandis uduvihmas ja lumeta maaga. Kõige pimedam aeg hakkab läbi saama ning jõulupühade järel lisandub juba igale päevale mõne minuti jagu pikkust juurde.

Tõin oma metsast väikese jõulukuuse, sest nii on kombeks, kui laste pered tulemas. Kuusenoorendik on tihedaks kasvanud ja ühel päeval peab seal nagunii valgustust tegema, sest peale istutatud kuuskede on loodus ka seemnest tärganud väiksemaid kuuski ja mände lisanud.

Tänase talveloo juurde ei valinud ma jõuluajale kohaselt kuusepilti, vaid hoopis rabamänniku, kus paar nädalat tagasi ühel öise lumesaju järgsel päeval käisin. Lumine metsapilt sobib ehk esimeseks talvepäevaks paremini kui vihmahall maastik.

On võimalus aasta kokku tõmmata ja natuke laiselda. Aega jääb ka lugemiseks ja muusika kuulamiseks. Kõrva jäi Eesti Laulu konkursil klassikalise laulukooliga Elina Nechayeva itaalia keeles lauldud „La Forza“ (Jõud), mis on kombinatsioon elektroonilisest muusikast ja klassikalisest vokaalist. Minu meelest on kõik paigas ja kui oleks minu teha, siis saadaksin just selle laulu kevadel Portugalis toimuvale Eurovisioonile.

Ajakirja „Eesti Mets“ viimases numbris on Viio Aitsami sulest ilmunud suurepärane kirjutis Erametsaliidu praegusest noorest juhist Mikk Lingist. Olen alati oodanud lugusid metsameestest ja -naistest, sest just nende mõtted ja teod annavad erametsandusele näo. „Eesti Mets“ on kogu aeg olnud väga sisukas ajakiri, mis peaks iga metsaomaniku lugemislaual olema. See lause ei ole reklaam, selline on minu lugemiskogemus ja soovitus.
Soovin kõigile rahulikke jõulupühi armsate inimeste seltsis.