Kolmapäeval nägin selle talve esimest viud. Lendu tõustes paistis üleni hele tiivaalune, seega määrasin linnu pigem tali- ehk karvasjalgviuks, mitte hiireviuks. Muid tunnuseid peale heledate tiibade ei õnnestunud näha. Taliviud on põhja poolt tulnud talikülalised, mitte meil pesitsejad.
Kirjutan siin läbisegi nii looduses nähtust kui oma metsatöödest, sest päevad kulgevadki töiselt. Metsavedu on käimas ja sellega kaasneb üksjagu muret, sekeldamist, aga ka füüsilist tööd.

Üle pika aja sai jälle latte ja oksi sikutada, sest paaris kohas olid metsateele rööpad tekkimas. Piki metsastunud karjamaapõldu kulgev rada kannab üldiselt hästi, kuid mõnes märjas lohukohas pressib raskema koormaga pori välja. Ikkagi endine põllumaa ja rohukamara all paks kiht musta huumust. Neid kohti tuleb aegsasti tugevdada. Noore tiheda kuusiku vahelt saab allajäänud kiduraid kuuski võtta ja kõrval on ka lepikut, kust puid langetada, juppideks lõigata ja rööpa põhjasid kandvamaks muuta.

Kasulik on lepalatid rehvi laiuse mõõtu saagida ja need väikse nurga all rööpa põhja külg-külje kõrvale laduda. Mida paksema kihi laduda jõuab, seda parem. Pärast lepaoksad ja kuused peale. Aitab hästi.

Lagedal kulgev põllutee, mis on veo juures kõige haavatavam lõik, peab õnneks vastu, sest paaril eelneval ööl olnud miinuskraadid tulid õigel ajal. Kolme päevaga saab ehk metsast kogu materjali kätte, raiet sai üsna mõõdukalt tehtud peamiselt vaid kohas, kus edasilükkamine oleks looduslikule järelkasvule takistuseks muutunud.