Teder on ettevaatlik lind. See on kanaliste kui jahilinnu staatuses olnud või olevate lindude omandatud kartus inimese ees. Nii polegi miskit imestada, kui nägemisulatusse ilmuv inimene sunnib neid kiiresti kaugemale lendama.

Hilissügis ja talve algus tundub looduses olevat suhteliselt looma- ja linnuvaene aeg. Tegelikult liiguvad nii põdrad, metskitsed ja -sead, ringi toimetavad jänesed, oravad, rebased, hundid ja ilvesed, ole ainult õigel ajal õiges kohas, et kedagi näha. Ainult karu ja kährikkoer võivad kusagil puhata.

Koduaia söögimajas käib hulk erinevaid linnuliike. Hakkasin linnutoitu puistama alles külma saabudes, varem raputasin mõne peotäie nisuteri, mis ma viljakoristuse ajal teele pudenenud hunnikust kokku kraapisin ja tagavaraks tõin. Nisu söövad peamiselt põldvarblased ja iga päev kindlal kellaajal on ka pasknäär kohal. Poest ostetud linnutoidu peale ilmusid otsemaid ka tihased ja puukoristaja.

Esimesele lumekirmele tekkinud rada reedab, et meie veranda alla on jälle kivinugised talikorterisse asunud. Vundamendi tuulutusauku pistan õhtuti kanamuna ning kui see hommikuks kadunud on, siis on kindel, et nugis(ed) on käinud.

Kuu aega tagasi krõbistas köögis hiir ja viis kausist pähklid ära. Pehmeid kiss-kiss kooreiiriseid võttis laualt ka ja jättis läikivad kommipaberitükid põrandale vedelema. Tuppa pääses ta üksnes köögiseina sisse ehitatud vana kapi kaudu, seal võib mingi auk olla – vaja üle vaadata. Sellest ajast, kui nugise jäljed õuele tekkisid, pole hiirt enam kuulnud. Saunahiirte eest hoolitseb öösiti mu armas kass Krissu, kes neid ise ei söö, vaid sätib põrandale ritta. Hiired viin hommikul kompostikasti ja varesel hea meel.