Teist nii ilusat kohta annab otsida


Teist nii ilusat kohta annab otsida

Kurgjale jõudes valdab mind alati suur äratundmisrõõm ja sealt lahkudes mõtlen samamoodi, nagu C.R. Jakobson 1870-ndatel oma naisele ütles, et vaata, Julia, teist nii ilusat kohta kui Kurgja, ilmas pole.


Endiselt kõlavad mu mälus 30 aastat tagasi Kurgjal Eduard Ralja lavastatud näitemängus „Tulesüütaja“ Tarmo Looduse kehastuses lausutud Jakobsoni sõnad : „Täna lähme metsa istutama! Las ta kasvab, see meie mets.“


Mitmed Jakobsoni enda poolt Kurgja maadele 145 aastat tagasi istutatud puud elavad edasi, paljud on ka ajahamba või sae läbi otsa saanud. Meie kaasaegsed on uusi puid istutanud, millest suurim on noorpaaride park Pärnu jõe kaldal.

Läinud reedel olin kutsutud Kurgja Talumuuseumis toimunud konverentsile rääkima metsaomanikust ja looduskaitsest. Omatehtud fotodele toetudes proovisin edasi anda tundeid, mis aitavad inimesel loodust paremini mõista ja kuidas läbi tunnetuse võib igast metsaomanikust saada looduse hoidja ja kaitsja. Eesmärgiks ei peaks ju olema peletada inimest loodusest eemale seaduste, määruste ja keeldude kaudu, looduskaitse mõte võiks olla inimese ja looduse ühendamine.

Ma kindlasti ei suutnud oma kehva esinemiskogemuse tõttu kõiki mõtteid sellisel moel esitada, nagu olin enne läbi mõelnud ja märksõnadena paberile pannud. Samas püüdsin oma juttu rääkides olla just selline nagu olen, lähtuda tunnetest, mida olen loodusega vahetu suhtlemise kaudu kogenud. Sõnum, mida püüdsin rõhutada, kõlaks umbes nii: teadlik metsa- ja maaomanik võiks olla parim looduskaitsja.

Lisaks konverentsil kuuldud ettekannetele oli mul üle pika aja meeldiv kohtuda endiste muuseumi direktoritega, nagu 1976-1986 Janno Holsting ning 1986-2009 Heldur Hiis. Teisel pildil on nad astumas muuseumiteel, eespool Heldur abikaasaga, tagaplaanil Janno. Paremal pool laut, mille taastajaks oli 1978.a. Janno Holsting, taamal aga rehi, mis valmis 1989.a. Heldur Hiisi ajal. Kurgja taluteatri etendust „Tulesüütaja“, kuhu oli kaasatud ka ansambel Linnutaja, mängisime vesiveski juures ajal, kui rehi veel polnud.

Aitäh, Kurgja ja kõik sinu inimesed, kes põllu- ja loomapidamise traditsioone ning Jakobsoni õpetusi vaimust ja haridusest on aastakümneid au sees hoidnud.