Mai lõpus koorunud laanepüü tibud lahkuvad koos emaga pesalt niipea, kui jalad kannavad. Neid nimetatakse pesahülgajateks lindudeks, samas jääb perekond suve lõpuni kokku. Erinevalt kanalistest on röövlindude pojad pikka aega udusulis ja abitud ning neid toidavad pessa toodud saagilt rebitud palakestega vanemad, kuni pärissuled selga ja tiibadele kasvavad. Kõik see võtab paar kuud aega ja alles siis suudavad noored pesast välja lennata. Taim- ja putuktoidulised metsakanad peavad algusest peale iseseisvalt toitu leidma, kusjuures ema õpetused, hool ja kaitse on sel ajal hädavajalikud. Kes koduses majapidamises kanu on pidanud, need teavad, kuidas kanaema poegi kasvatab.

Metsakanalistel on vaenlasi palju, alates munade rüüstajatest maapinnal paiknevast pesast (rebane, kährik, nugis) ja hilisem tibude ärasöömine samade kiskjate või röövlindude (kakud, kullid) poolt. Vanalinnud satuvad metsas tihti kanakulli saagiks, eriti talvisel ajal.

Et laanepüü sugu metsas otsa ei saaks, siis muneb püümamma suhteliselt palju, keskmiselt kümmekond muna, millest kooruvad tibud, kes arenevad kiiresti ning saavad kolme nädalaga lennuvõimelisteks. Metsa all liikuvale pesakonnale sattudes märkab inimene kõigepealt veidralt käituvat laanepüü emandat, kes hüpleb, lohistab tiibu, keksib kännu otsas, ise samal ajal veidralt häälitsedes. Kõik see etendus on mõeldud tähelepanu enesele tõmbamiseks, püüdes sellega säästa peitu pugenud poegade elusid.

Olen seda varemgi kogenud ning seepärast teadsin, et kui püümamma paremal pool keksima asub, siis vastassuunas peavad kusagil pojad olema. Natuke aega jälgimist ja juba märkadki rohu liikumist. Pojad on ükshaaval laiali, neid kokku lugeda on keeruline.

Ühest tillukesest püütibust õnnestus mul ka pilt teha, mille järel oli aeg kiiresti eemalduda, et pere omavahel taas kokku koguneda saaks.