Tihnikust saab seenemets

Praegu on hea aeg nokitseda metsas asjade kallal, mida keegi ei sunni tegema, kuid mis iseendale huvi pakub. Nimelt on mul käsil ühe tihniku kujundamine paremini käidavaks metsaks. Juba sügisel nägin, kui palju seal kuuseriisikaid ja võiseeni kasvas, kuid liikuda puude vahel ei saanud. Keegi küla omadest oli seal küll proovinud kuuseriisikaid lõigata, kuid ainult lagedamatest kohtadest. Tihnikus polnud käidud ja ega minagi sinna kippunud.

Mainisin eespool, et hetkel on aega teha selliseid metsatöid, mis kellessegi ei puutu. Isegi metsateatist ei esita, sest välja ma sealt midagi sellist ei raiu, mis tulu annaks. Paar kimpu peeneid kuuselatte küll jääb puu najale ootama, kuni lattaia tegemise mõte selgineb.

Mets ise on inventeerimisandmete järgi vanem kui 30 aastat, ebaühtlane, puid erinevas vanuses. Kased ja mõned kuused on suuremad, tihnikus kasvanud kuused peenevõitu. Kõrval jookseb endise elektriliini trass. Vanade kändude järgi võib arvata, et kolhoosi ajal tehti seal mingit valikulist raiet, kõige tõenäolisemalt lõigati küttepuudeks suuremaid kaski. Ühe kuuse otsas oli veel hiljuti kellegi kollane kiiver, auk keskel, millest puu oli läbi kasvanud.

Kuna see metsaosa ei mahu vanuse poolest enam noore metsa hooldamise toetuse alla ning hetkel pole eurotoetused üleüldse rakendunudki, võin seal toimida tõesti nii nagu ise õigeks pean. Puud kasvavad suuremaks ning uue alusvõsa tekkeks ei jätku küllaldaselt valgust. Kui hästi läheb, olengi tihnikust saanud mõnusalt käidava seenemetsa. Vähemalt loodan.