Topelt lahkumisvalu


Topelt lahkumisvalu

Viimne hüvastijätt Krissuga sattus samale ajale, kui ema põrmu päev enne emadepäeva surnuaiale mulda sängitasime.


Ka kass on pereliige ja saab lähedaseks. Loomaga võib pikki jutte rääkida, tema tuleb inimest lohutama või hellitusi vastu saama. Krissul oli kombeks mu rinnale või kõhule lamama heita, kui näiteks teleka ees lösutasin. Ta lausa passis hetke, mil teleka sisse lülitan, et siis kohe tulla. Kass surus oma kõhu minu kõhu vastu, soojendades ja justkui minu sisemisi hädasid välja võttes. Ise vaatas mulle tähelepanelikult otse silma ja uuris – kas hakkab mõjuma, kas usud, et ma teen su terveks? Minul on kümnekonna aasta tagused maohäired sootuks ununenud, võimalik, et Krissu võluski need välja.

Mul on elu jooksul palju kasse olnud, kuid sellist lähedust nagu Krissuga, pole teistega tundnud. Kõigele lisaks veel see, et Krissu ajas juttu, vastas või reageeris häälekalt. Ja kui liiga kaua olin ära olnud, siis õiendas, riidles või lausa tänitas. Muidugi ei tohtinud teda puutuda, kui tal tuju polnud – äsas käpaga, hammustas ja küünistas. Kass ei alistu, teda tuleb võtta kui võrdset.

Krissu käis katuseharjasid mööda ja istus korstna otsas, kust oli ümbrusele hea vaade. Päikesest köetud soe katus meeldis Krissule väga ja seal veetis ta tunde.

Linde ta murda ei üritanud, olin talle sel teemal pikki loenguid pidanud. Hiiri püüdis, kuid ei söönud, ainult mängis ja jättis sinnapaika. Eks ta rohkem krõbuskikass oligi, kuid valik pidi hea olema - odavad poe omad ei kõlvanud, nuusutas korra ja kraapis põlastuse märgiks käpaga kaussi.

Meie viimane hüvastijätt oli hilisõhtul vastu laupäeva. Teadsin, et Krissul pole enam palju jäänud. Külitasin ta kõrval, silitasin ta põski, pead, kaela ja selga ning rääkisin, kui kallis sõber ta mulle need 12 aastat on olnud. Hoidsin ta käppasid oma peos ja panin põse Krissu sooja rinna ja seal nõrgalt põksuva südame vastu ning tänasin.

Pärast surnuaiast ema haualt tulemist matsime Krissu koduaeda õunapuu alla. Olen kurb ja katkine.