Ühe kortsutatud ülesvõtte lugu


Ühe kortsutatud ülesvõtte lugu

Jätkan oma lapsepõlve meenutusi. Juuresolev pilt on tehtud ligi 70 aastat tagasi. Sellel oleme mina koos emaga tulemas mööda jalgteed mu sünnimaja otsa tagant, kus jäimegi „ülesvõtjale“ vahele.


Olin siis natuke üle 3 aasta vana, ema 23-ne. Võis olla 1946.a. suvi. Meil käis piltnik, kel lasti sõnnikuveotalgutest, valgest hobusest ja talutöödest pilte teha. Ema tahtis, et ka minust jääks mõni ülesvõte, kuid ma kartsin ja pistsin plehku. Just sõnade „üles võtma“ pärast hakkasin ma pildistamist kartma, sest minu meelest tähendas üles võtmine midagi vägivaldset, koguni valusat, nagu näiteks arsti juures süstimas käimine. Oli neil vaja sellise sõnapaariga pildistamist nimetada!

Kartus muutus pikapeale jonniks ning pistsin töinates maja taha jooksu, kuni ema mu kinni püüdis, lillekimbu pihku pistis ja pisarad ära pühkis. Ja nad sunnikud tõmbasidki mu haneks – jonniplika koos tagant tõukava emaga „võetigi üles“.

Kuna ma seda pilti ei sallinud, tekkisid sinna need murdmise jäljed. Aasta hiljem käis piltnik uuesti, kuid siis keegi üles võtmist enam ei maininud ning minagi olin valmis esiplaanil poseerima. Vast näitan edaspidi neist mustvalgetest vanadest talupiltidest veel mõnda, sest nad räägivad tolleaegsest olustikust.

Tänapäeval on piltide üleküllus, kõik klõpsivad kas telefoni või kaameraga. Kuidas olulisemaid hetki järeltulijate ja ajaloo jaoks säilitada, on valikute, tehniliste vahendite ja kättevõtmise küsimus.