Üheksa aastat pärast lageraiet

Kaks pilti ühest ja samast langist räägivad iseenese eest. Kõndisin lõppenud nädalal samu kohti vaatama, mille nägemine 2009.a. kevadel pani mind hüüatama – lennuvälja tahetakse külasse teha! Tookord polnud ma nii suurt metsalagedat varem näinud ega mõistnud ka, kuidas seadus nii suurel pinnal lageraiet teha lubab. Lisaks veel need rööpad, mis materjali väljatoomisega riigimetsa sihile jäeti ja mida ei proovitudki siluda. Rööpad on praeguseni alles, rohtunud ja võssa kasvanud, talvel kannatab rööpa põhjas külmunud lompide peal astuda küll, muul ajal vaevalt.

Nüüd ei imesta ma enam millegi üle. Sama suuri lageraielanke tehakse nii riigimetsas kui erafirmade metsades edasi, sest majanduslikult on „ühest kohast ja korraga“ meetod kasulikum.

Ma olen väsinud kuulamast-lugemast põhjendusi, miks pärast lagedaks raiumist polevat mõtet uut metsa asemele istutada. Näiteks, et elame vööndis, kus tühjale kohale hakkavad nagunii kunagi puud ise kasvama. Või et ega me ju ei tea, millist puitu tulevikus rohkem vajatakse ja mille eest paremat hinda makstakse. Või et kui kuusel on juurepess, siis lehtpuu päästab.

Nii need kuuse-kase segametsad meie kandi muldadel halli lepa ja toomingaga uuenevadki. Hea, kui mõni kase- ja haavavits juhtub sekka tulema. Kui langid on suured ja sinna puid ei istutata ning kõrval enam käbikandvaid vanemaid okaspuid ka pole, siis lehtpuuvõsa vahele kuuse- või männiseeme ei jõua.

On kurb, kui vähe näen oma kodukandis metsamaid, kuhu erametsafirmad oleksid pärast lageraiet istutanud või noorendikke hooldanud. Eelmises loos kirjutasin ilusatest riigimetsa kvartalitest, mis pole veel raieplaanidesse jõudnud. Sellesama riigimetsa kõrval olidki erametsad, mis firmade poolt ära osteti (erastati), lagedaks raiuti ja looduslikule uuenemisele jäeti. Teisel pildil on kõnesolev „lennuväli“ 2017.a. veebruari keskel – lehtpuuvõsa, ei muud. Kui ulataks kõrgemalt vaatama, siis näeks, et 2009.a. pildil kauguses rohetanud kuuskedega metsa seal praegu enam pole.

Minu jutt ei paranda siin midagi, sest talukohtades, nende metsade sees, ei ela enam kedagi neist, kes toitvat ja katvat maad kunagi tõeliselt omaks pidasid. Võõras käib korra üle, lõikab puud maha, viib kaasa ja rohkem enam ei tule.