Ei ole mul kandilisi ja suuri lageraielanke, mida võiks kirjeldada kui lagedaid või selguseta alasid. Pole ka ühtlase vanuse ja sirgete piiridega eraldisi ega hektarite kaupa laiuvaid noorendikke, nagu riigimetsas. Kõike on parasjagu (minu arvates) ja eraldiste suurused varieeruvad 0,2-st kuni 3 hektarini. Vanad ja keskealised metsad vahelduvad noorendikega,

lepikud poevad eri vanuses, peamiselt I ja II boniteediga kuusikute, kaasikute ja segametsade vahele. Paras pähkel mõnele alustavale metsakorraldajale proovitööks.

Minu metsakorraldaja on kogenud mees, takseerinud kõiki minu metsi, välja arvatud aasta 1997, kui tagastatud talumetsi inventeeriti tasuta ja esimesed majandamiskavad koostas siin Enn Pärt. Praegu inventeerivad erametsi litsentseeritud metsakorraldajad erafirmadest. Ka nende jaoks on parem, kui saavad 10 aasta järel taas samades, eelmisest korrast tuttavates metsades oma tööd teha, kasuks tuleb muidugi ka tellijast metsaomaniku usaldus. Selle poolest on minul kõik hästi.

Juba saan võrrelda kodumetsa tagavara muutusi viimase 20 aasta jooksul. 1997 kuni 2007 võrdluses oli vähenemine kõige suurem, sest just selles vahemikus tegin kõige rohkem raieid. Küpse metsa, eriti kuusikute osakaal oli alustamise hetkel suur, üle 50% tagavarast. Järgmisel kümnendil

, pärast 2007.a. kuni siiani, raiusin minimaalselt ning samal ajal suurenes noore ja keskealise metsa juurdekasv ning tagavara jõuab peagi 1997.a. tasemele tagasi.

Omanikule on väga oluline ka metsakorraldajaga suhtlemise hariv pool ning teadmised ja juhised, mida erihariduseta omanik temalt saab. Näiteks leidis metsakorraldaja seekord karukolla kasvukoha paigast, mis minu silmal oli seni märkamata jäänud. Nüüd vaatasin üle, jätsin meelde ja tegin pildi ka.

Äkki ongi mu ühtlaselt ebaühtlases erametsas põnevam, elustikurikkam ja looduslikum keskkond kui kvartaliteks joonitud ühetaolises majandusmetsas?