See kask ei ole minu kodumetsast, küll aga on koduküla ühe teise suure talu maadelt. Sellest talust võttis minu isa vanim vend 1920-ndatel naise ja koos põrutati Austraaliasse. Oli noilgi vabariigi ülesehitamise aastatel samasugune väljarändamiste tuhin nagu tänapäeval. Maailm oli avanenud, mindi seda avastama ja paremaid võimalusi otsima. Onu Paulist sai Austraalias põllumees, suhkrurookasvataja, kuni oma surmani 1970-ndatel. Kodumaile ei jõudnudki.
Talus elavad nüüd uued inimesed ja osa endisest talumetsast kuulub metsafirmale, kes seal raiet on teinud. Loodustekkeline metsatukk jäi haritavate põldude ja oja vahele. Sellest kohast ka siinne pilt pärast raiet.
Nagu karja- või heinamaadele ise kasvama hakanud metsad ikka, nii oli selleski esimese põlvkonna metsas peamiseks puuliigiks hall lepp, sekka mõni kuusk ja kask. Langile maha jäänud okste järgi juba näha, et tegu oli lehtpuumetsaga. Kui istutatakse, siis võib sinna tulevikus ka okaspuumetsa saada, kuid kask ja hall lepp tulevad heale mullale nagunii.
Mind aga köitis see vana kask, mis säilikpuuna langile kasvama oli jäetud. Käisin vaatamas. Tal on üleval kuus püstist haru, puu on terve ja elujõuline, vanust tubli 90+ aasta kanti. Seega näinud ära ka eestiaegse talupere ja järgnenud kolhoosiaja. Harvester sellisele peale ei hakka ja ega saemeeski nii vägevat võtta ürita. Teisi nii suuri seal polnud.
Ka minu kodumetsas on paar-kolm väga vana kaske, kasvavad metsa ääres kiviaia kõrval. Nende tervis on kehvem, vanust julgesti üle 100, koor korpas, tüvel lõhesid. Nemad on nii auväärses eas, et minu poolest las seisavad kuni aeg annab.
