Üksik kuivanud puu

Kuulsin hiljuti ühe loo, mis jäi mällu kummitama. See räägib kuivanud puust ja mehest, kes selle maha saagis.

Oli hiiepuu, mis sai piksetabamuse ja aastate pärast kuivas ära. Tuli külamees ja mõtles, et mis ta siin kasutult seisab, parem teen ahjupuudeks ja viin koju. Saagiski puu maha, tükeldas pakkudeks ja vedas ära. Varsti kadus mehel jõud, jäi haigeks ja suri.

Mõtlen sellele, kui vaatan hiljuti tehtud pilti eelmise aastatuhande algusest pärit kalme läheduses. Juhtun sealt aastas korra või paar mööda sõitma. Seal olevat kunagi ohverdamiskoht olnud, võibolla ka hiis? Aastakümneid tagasi oli kalme kõrval muinsuskaitse tähis. Nüüd millegipärast pole. Teises kohas, mis jääb linnulennult paar kilomeetrit eemale, on vana tähis põlluserval alles, maaharijad teavad ega künna kalmekohta üles.

Kohalikud, kes lugusid suust suhu edasi kandsid, on vanaks jäänud või koos rääkimata jäänud juttudega kiriku taha surnuaiale puhkama kantud, nooremad on ilma mööda laiali ega tea vana aja asjadest suurt midagi. Maid-metsi müüakse edasi, kuid lugusid koos nendega kaasa ei anta. Äkki peaks?

Kui paljud praegustest ostjatest oleksid valmis lubama, et tema kirves ei tõuse mitmesaja-aastase tamme või pärnapuu pihta, et tema käsi ei nihuta põliseid piirikive teise paika, ei aja täis vanu kaevusid ega lammuta kivikeldreid. Kas võime olla kindlad, et aegu mäletav puu jääb püsti ka siis, kui tema okstel kevadeti enam lehepungad ei puhke? Millest algab ja kus kaob elamise väärtus?