Neid maatükke ja pereliikmeid ühendas talude ajal hobusega liigeldav tee läbi riigimetsa. Nõukaaegne maaparandus tegi metsa uued kraavid ja sihid, ehitas truubid ja õgvendas endise hobutee sirgeks. Jõeäärne talukoht ja vana hobutee lõigati suure, maaparandussüsteemidest vett jõeni viiva kraaviga riigimetsast ära ning kahel metsaojal olnud kivitruubid tõsteti välja. Maade tagastamise järel ostsin torud ja lasin ojadele truubid tagasi panna. Nii on pool hobuteest endisel kujul veel alles. Vahepeal, kui raieid riigimetsas ei tehtud, olid metsasihid ka sõiduautoga liigeldavad, praegu vaid osaliselt. Traktoriga siiski saab kolmest sihist ühe kaudu jõeäärsele maale ligi, kui midagi tuua või viia on vaja. Jalgsi aga saab liikuda peaaegu igal aastaajal, ainult paaril lumerohkel talvel oli keeruline. Nii olen paratamatult kursis kõigega, mis riigimetsas toimub, olgu raied, metsahooldustööd, kraavide puhastamine või tee remont. Riigimets on justkui osa külast, kus käidi ikka seenel või marjul. Viimastel aegadel aina vähem, sest vanad enam ei jõua või neid enam polegi ja nooremad ei tea kohti või ei julge metsa minna.

Läinud sügisel hakati riigimetsa peasihti rekonstrueerima. Raiuti metsa ja teekraavi vahelist ala laiemaks (et metsaveotraktor ei sõidaks koorma mahalaadimiseks teele välja), puhastati ja süvendati teekraavid, kaevati voolunõvasid ja settetiik. Sel kevadel hakati uusi truupe ehitama ning teele toodi tubli kiht uut kruusa peale. Tee läks kõrgemaks, kuid on nüüd natuke kitsam kui enne oli, kaks sõiduautot pääsevad teineteisest küll mööda, kuid metsaveorekkad ilmselt mitte. Samas on siin-seal sihiotstes ruumi, kuhu vajadusel metsatööliste sõidukeid parkida. Uued truubid on plasttorudest, truubiotste muldkehale kangas tikutatud ja kaldad kividega kindlustatud. Päris kena näeb välja - minu kunagiste töökaaslaste, siinsete maaparandajate töö.