Kahel korral aastas olen imetlenud meie põllumehi – siis, kui nad kevadel külvavad ja teist korda siis, kui vilja lõikavad. Väärt amet – toota toitu nii inimestele kui kariloomadele.

Ärgu nüüd metsamehed solvugu, kuid minu sümpaatia kuulub järjest rohkem neile, kes iseenda tööga loodut ka ise lõikavad. Vili ei kasva üksnes looduse armust ja põllumees teab seda.

Metsamees lõikab kasu kellegi teise tehtud töölt või võtab puid kui looduse kingitust. Seepärast võiks vastutus ja austus metsa vastu seejagu suurem olla.

Põllumehe saak sõltub suuresti ilmast ning tarkusest oludele vastavalt sobivaid põlde valida ja töid planeerida. Vilja lõigata või isegi maad künda ei saa, kui päevade viisi sajab, vili märg ja maa ei kanna. Kombain jätaks põllule rööpad ja künnivagu täituks otsemaid veega. Tuleb loota ja oodata, mil õige aeg saabub või leppida kaotusega. Kallis ja kaasaegne tehnika võimaldaks ka vesistel põldudel töötamist, kuid põllumees teab, et sellega rikub ta mulla struktuuri ära ega tohi järgmiste aastate saaki löögi alla panna.


Metsameeste puhul olen kuulnud ütlemist, et kui juba oled masinad metsa viinud, siis kuidagi ei kannata paremat ilma oodata, sest metsatehnika on kallis, liisingud vajavad maksmist, töömehed tahavad palka teenida. Sellest siis rööpaid täis langid ja lõhutud metsateed. Kuid kas põllumeestel pole samamoodi kallid masinad, laenud, liisingud ja tasu ootavad töömehed? Vahe on südametunnistuses ja suhtumises.

Ka selle koristushooaja keskel tuli põllumeestel kannatlikult oodata saju lõppemist ja põldude tahenemist. Südamevaluga vaadati, kuidas vihm küpseid viljapäid maadligi peksis ja väga hea saak tagasilöögi sai. Ometi jõuti ilma paranemine ära oodata ja praegu töötatakse nädalapäeva ja kella vaatamata. Kombainerid loodavad lähipäevil, enne järgmiste vihmade saabumist, viljakoristuse lõpetada.
Ilus amet, nagu üks masinamees ütles, kui oli puidutöökojas akende-uste meisterdamise kombaini rooli vastu vahetanud. See mees istub piltidel parempoolse kombaini roolis.