Olen tähele pannud, et kasekäsna ehk musta pässikut esineb ainult vanadel kaskedel. Enamjaolt on sellised kased ka muude vigastuste või koorelõhedega, seega tarbepuiduna oma väärtuse kaotanud.
Püüan oma sõnavaras jääda lihtsaks ega kasuta terminit metsa kõrvalkasutus, mis peaks sisaldama kõikvõimalikku metsast saadavat, alates saunavihtadest, kasemahlast, marjadest, seentest, ka kasekäsnast või koguni jahindusest. Mulle meeldib rohkem see, mida mets inimestele veel pakub ja mis võib tänapäeval ehk olulisemgi olla. Need on puhas õhk, tervis, emotsioonid ja rahu.
Metsades ringi käies olen enda jaoks kaardistanud mitu kasekäsna kasvatavat puud. Ühe leidsin oma metsast, ülejäänud naabermetsadest. Pildil oleva leidsin nädala alguses tehtud ringkäigul metsa ja heinamaa piiril kasvava vana kase küljes kasvamas. Küllap on seda näinud ka maaomanikud ja hoidnud puu alles. Kase kõrvalt kulgeb rohtunud talutee ja jõuab pärast kurvi metsasihile.
Kasekäsnast ehk mustast pässikust kui looduslikku ravitoimet omavast seenest on Eestis saamas eksporditoode, mida turustatakse kuivatatud ja peenestatud kujul väikestesse kotikestesse pakituna. Kasekäsnaga puid tasub hoida.
Kohalike inimeste jaoks on mõnel vanal puul väärtus ka siis, kui temast isegi küttehalgusid enam ei kannata teha. Majandusmetsas kasvavaid puid poputatakse, laasitakse ja harvendatakse, et ühel päeval neist hinnalist palki saada. See on kõige levinum metsakasutuse viis. Kuid mõnel metsaosal või üksikpuul on ka teistsugune tähendus. Tihtipeale on puud seotud talus varem elanud inimeste või ajalooliste sündmustega. Mõni puu võib olla istutatud näiteks pulmapäeval, mõni lapse sünni puhul. On hea, kui noor pealekasvav põlvkond selliseid asju teab ning ei mõtleks metsast ainult kui majanduslikku kasu andvast kohast.
Veel olen seenehuvilisena tähele pannud, et minu üks armastatumaid seeni – võiseen ehk kollariisikas, kasvab samuti vaid vana kuusemetsa all. Puudel peab vanust vähemalt 80 aastat olema. Olen võiseeni otsinud ka endistest lapsepõlvemetsadest, kus võiseeni lademetes kasvas, kuid mis maha raiuti ja nüüdseks 40-45 aasta vanuse kuusikuga taasuuenenud. Samblane pinnas on
küll enam-vähem taastunud, kuid võiseeni pole tulnud. Leian neid üksnes vähestest alles jäänud kuusetukkadest, kus puudel vanust nii 100-120 aastat.
Oma jutuga tahan rõhutada, et tasub jälgida, mis puude vananedes metsaga juhtub. Võimalik, et meist mõnegi silmis tõusevad tarbepuidu kõrval sama oluliseks ka need väärtused, mida vaid vanades metsades leida võib. Mets ei lähe mitte kunagi raisku, nagu sageli sisendada püütakse.
