Vahel tasub jätta toomingas langetamata

Kõik, kes on metsaraie või -hooldusega tegelenud, need teavad, et kui langetada toomingas ja see sinnapaika vedelema jätta, siis mõne aasta pärast on selles kohas hullem toomingavõsa kui enne oligi. Toomingas ajab maad puudutavatele okstele juured alla ning sellest tuleb terve tihnik uusi.

Kui juhtub metsas olema mõni suur toomingas, mille tüvest veidi kütet saab, siis laasitakse puu ära, oksad aga jäävad maha. Enamasti need kuivavad ise ära, kuid pruugib sealt traktoriratastega üle sõita ja oksad maasse tallata, siis kasvatab toomingas igast oksast uue puu. Visa tegelane.

Praegu kõpitsen natuke lepa- ja saarevõsas, valin ilusamad puud välja, mis kasvama jätta, teised lõikan maha. Tuleb ette ka noori toomingaid. Need püüan võimalikult peeneks lõigata, et kasvujõudu ei jääks, ning võimaluse korral panna teiste okste peale, mitte alla, kus maaga kokku puutuksid.

Seda tööd tehes jõudsin järjega ühte nurka, kus 2011.a. talvel noorte kuuskede vahelt leppi kütteks sai välja lõigatud. Tol korral ma ei pannudki tähele, et saemees oli suure toominga ära koorinud ning püsti jätnud (pildil).

Toomingas, millel tüve läbimõõt ligi 15cm, ongi kuue aastaga ära kuivanud, puu juurde oli maha kukkunud mitu suuremat kuivanud oksa. Tükeldasin neid peenemaks, et jalgu ei jääks. Üleval rippus veel oksi, kõik kuivanud. Puu ümber uut toomingavõsa ei ole, mis elusalt langetatud puu puhul ilmtingimata tuleb, nii juurevõsudest kui okstest.

Sama praktikat võib rakendada noort metsa hooldades mõne ülekasvanud remmelga puhul. Koorida tüvi ringiratast ära ja jätta jala peal seisma. Aja jooksul puu kuivab ära, oksad kukuvad ise alla ja tüütut kännuvõsa ei teki.
Aitäh Randole, siinsele kogemustega metsamehele, kes aegajalt mul metsas raie- ja hooldustöid tegemas käib. Toomingas ei sobigi metsa kuuskede vahele, tema koht on metsaservas, kus rohkem valgust ja kevadel ka õitseda saab.