Venelaste GISMETEO ilmaprognoos siiski lubab veebruari keskpaigaks uuesti korralikke külmakraade. Kui see õigeks osutub, tuleb talv veel tagasi. Mul pole lumeta maa vastu midagi, peaasi, et parajalt külma oleks, pori kaoks ja pinnaseteed kannaksid. Siis saab metsas igasuguseid asju teha, nii raiet kui hooldust.

Vahepeal polegi olnud tahtmist metsast kirjutada. Asjad, mis minu jaoks on ammu selgeks mõeldud, väänatakse paljude jaoks kõveraks. Pikaajaline ajupesu ning majanduspoliitika oma ühekülgsuses hakkab mõju avaldama, inimeste arusaamu metsast ümber kujundama. Üldiselt ma kommentaare ei loe, kuid erandina jälgin metsateemaliste lugude järgseid päris hoolega ja hakkab kurb – paljud usuvadki.

Vaevalt et keegi nüüd metsalugude juurde, nagu poliitikas kombeks, on valvekommentaatorid palganud, kuid kui mõned „kuu-uurijad“ ja kriisis vaevlevad asjapulgad väsimatult kuulutavad, et praegu on meil metsa rohkem kui ealeski varem ning vana mets muudkui mädaneb ja rikub õhku, siis saan aru, et nad ei tea metsast mitte rohkemat kui et kuulsid kusagilt.

Metsamaad, just seda terminit tuleks kasutada, kui räägime, et metsa on praegu rohkem kui Esimese Eesti vabariigi päevil. Siis elas suurem osa rahvast maal taludes ja vajati rohkem põldu, heina- ja karjamaid. Talumetsa pindala oli suhteliselt väike ja puitu kasutati oma tarbeks, ehituseks, kütteks. Tänaseks on kasutusest välja jäänud endistest põllu-, karja- või heinamaadest saanud metsamaa, kus alles esimese loodusliku ringina kasvab peamiselt väheväärtuslik lehtpuumets.

Väärt ehituspuidu ja saematerjali tootmiseks sobiva palgi varud põlistel metsamaadel aga kahanevad praegu liiga kiiresti ja selle põhjused on nii riigi enda kui maaomanike nigelas majanduslikus olukorras. Vaesus aga on suhteline mõiste. Elujärge tahaksime me kõik parandada, meeldivas looduskeskkonnas elada samuti. Kuidas mõlemat saavutada ja rahul olla, see nõuab igalt inimeselt oskust õigeid valikuid teha.