Väike kuusevaablane ka sel aastal kohal

Enne pööripäeva liikusin noore kuusiku äärt mööda, mis jääb õhtupoolsesse külge, vastu põldu. Seal on päeva teine pool valgusküllane. Olin juba unustanud mõne aasta tagused pildid punakatest pudisevatest kuusevõrsetest ja nüüd nägin neid uuesti.

Pikemalt olen kirjeldanud selle okkakahjuri, väikese kuusevaablase, tegemisi oma vanemates blogipostitustes: 9.juuni 2008, 13.juuni 2010, 14.juuni 2011. Neis on nii pilte kui juttu ning seepärast ei hakka kuusevaablase olemust seekord põhjalikumalt lahkama. Tänavune pilt sarnaneb eelmistele – vaablase röövikud kas latvades või külgokste tippudes värskete kuuseokaste kallal.

Kuna väike kuusevaablane talvitub maapinnas ning kevadel, kui ilmad soojenevad ja noortele kuuskedele ilmuvad värsked kasvud, muneb vaablane sinna oma munad ja nendest kooruvad väikesed rohelised röövikud, kelle toiduks ongi okkad. Kuusevaablase arengutsükkel on arusaadav, välja arvatud see, miks neid perioodiliselt esineb. Nüüd, pärast kolmeaastast vaheaega taas. Põhjusi peab vist otsima talvistest oludest ehk siis vaablase ellujäämise võimalikkusest. Selleks aga tuleks ilma, lume ja temperatuuri vaatlusi teha ja võrrelda. Minul neid pole. Igatahes viimane talv oli lühike, soe ja vähese lumega ning tõenäoliselt paljudele mullas talvitujatele soodne.

Kahju metsale pole suur, sest ärasöödud võrsete pärast kuused veel ei hukku. Lihtsalt tuletan metsakasvatajatele meelde, et ka väike kuusevaablane annab oma olemasolust aeg-ajalt märku.