Sookured on läinud. Hommikuti on nüüd rabas nii vaikne, et kõrvus hakkab kohisema. Siin on hoopis teine maailm, rahulik, natuke kurb, samas väga-väga ilus. Siin on vaikne, pole inimesi ega enam ka sookurgede hääli.
Kõik, kes end soojale maale minekule pole seadnud, lõpetavad praegu viimase saagi kogumist, et talvel oleks nii loomal kui inimesel midagi võtta, et oleks soe ja kõht täis.
Metsas olles kuulen vahel musträhni, temagi loodab heldele talvele. Pasknäär ja mänsak on kõik pähklid ja tõrud juba hoiule pannud. Üksik läbirändav hiireviu tiirutab metsa kohal. Hommikul on koduaias mitu musträstast, pruunikasmustja sulestikuga selleaastased noored, kes tuuseldavad mahalangenud lehti ja leiavad nende alt mõndagi. Vahel purustavad nad latva jäänud ülevalminud õunu ning võtavad sealt seemneid. Rasvatihane käib tühjalt seisvat söögimaja kontrollimas – vara veel, toitu leiab loodusest praegu piisavalt.
Vaikusest hoolival inimesel pole kellelegi teisele loota, üksnes iseendale. Elame erinevates maailmades - noortel oma, vanadel oma, linnas tormakas, maal kasin, kuid väärikas, mida suudab rikkuda vaid poliitikute sisutühi paljusõnalisus. Vaikuse kuulamine ei teeks meist kellelegi paha.
