Arutasime siinsete loodusevaatlejatega, et ju me ikka veidi hullud ja teistmoodi inimesed ole, kes võivad südamerahuga jätta mõne muu asja tegemata, kuid looduses käimist ära ei jäta.

Minu meelest on metsa luusima minek osa mõne inimese eluviisist, ilma milleta muutub ta rahulolematuks ja kärsituks ning igapäevased askeldused lähevad järjest vastumeelsemaks. Minuga igatahes on see nii. Iga päev on vaja kasvõi tunnikeseks kuhugi kodust kaugemale minna, kõige parem ikka metsa, et saaks iseendaga olla, süveneda, mõtiskleda, vaadelda, kuulata.
Sedapuhku venis metsaretk mitmetunniseks. Õhtul olin käidust ja nähtust veel nii elevil, et suutnud kohe mõtteid kirjalooks vormistada.

Käisime kolmapäeval neljakesi ühes ürgse ilmega 100-aastases, inimtegevusest puutumata metsas vaatamas üpris haruldast orhideed – lehitut pisikäppa. Kuna tegemist on I kaitsekategooria alla kuuluva taimega ning liiati veel üksikeksemplariga, siis tema täpset kasvukohta ei avaldata. Lehitu pisikäpp ei pruugi igal aastal õitsedagi ega ennast näidata, kuid ilmub mõne aja pärast taas välja. Seetõttu kutsutakse teda ka viirastusorhideeks. Lausa ime ja õnnelik juhus, et üks siinne loodusesõber mõni päev varem samas kõdusoo kuusikus teisi taimi vaadeldes tillukest nelja õiega vart märkas ning haruldase liigi ära määras. Nüüd nägin ka mina selle orhidee ära.

Olen õnnega koos, et siinkandis elab mitu head loodusetundjat. Mina olen nende kõrval täiesti algaja, kuid seda vahvam, kui vahel õnnestub end asjatundjate seltsis metsaretkele sokutada.

Tähtsaim järeldus, mis pärast taolist käiku tekib, on see, et vanade puutumatute metsade väärtus ei ole üksnes puud, vaid kogu metsakooslus - muld, rohttaimed, samblad, seened ning loomad ja linnud, kes seal kasvavad või elutsevad.
Mida suurem hulk inimestest seda oluliseks peab, seda lootusrikkamalt võime tulevikku vaadata. Just vanadele metsadele iseloomulikud haruldased liigid on intensiivse majandamise tõttu erilise löögi alla sattunud. Looduse kaitsmine ei peaks olema üksnes loodushuviliste asi, ka riigil tuleb senisest rohkem toetada maa- ja metsaomanikke, kes tegelikkuses neid väärtusi säilitavad.