Vanajõe käärude lehtmetsad


Vanajõe käärude lehtmetsad

Paar päeva tagasi, kui märtsipäike taevas siras ja maapind öisest külmast tahe püsis, matkasin oma metsa ühes servas, kus vanajõe käärud looklevad kõrvuti rohkem kui pool sajandit tagasi õgvendatud uuema voolusängiga. Neist metsiku moega kohtadest on siia lisatud kaks pilti – üks jäätunud vanajõe käärust, teine voolava veega praegusest.

See on üldse üks põnev paik. Kevadel suurvee ajal üleujutused, suve hakul põõsalindude laul, jõel sinikaelad ja sõtkad. Varem olid ka koprad, kelle värskeid tegevusjälgi ma praegu ei märganud. Olen jõe kaldal kohanud ka nastikuid, keda siin tavalisemate rästikute kõrval harvem näeb.

Peamine puuliik on igas vanuses hall lepp, palju on ka sangleppa, saart, pärna ja tammesid. Lisaks rikkalikult toomingat, türnpuid ja lodjapuid. Vastu maakonna piiri suure kuivenduskraavi ääres kasvavad eri vanuses haavad. Suvel õitseb seal palju suuri kellukaid. Pajupõõsaste vahel aga on üks lapike pokumaad mätastarnadega. Ja angervaksa, mida kopradki suvel söövad. Jõe ääres võib sügiseti näha teiste taimede ümber põimunud punaste marjadega maavitsa.

Kui inimene-metsakasvataja kõikjale sekkub, raiub, istutab, niidab võsa ja vuntsib oma noorendikke, siis on need küll silmale ilusad vaadata, kuid ülehoolitsetuna ei pruugi enam kõigile liikidele sobivaid elu- või pesitsuspaiku pakkuda. Äkki korvab metsik ja taimestiku poolest rikas veekaitsemets oma eri vanuses lehtpuude, kõdunevate rontide ja põõsastega selle puudujäägi.

Väetimaks jäädes otsibki metsainimene sedalaadi eneseõigustust asjaolule, kui ei suuda enam viis paaki jutti võsakast läbi kütta. Nii ka minuga.