Kõndisin möödunud nädalal jõeaasal, millest on aja jooksul kujunemas puisniidu taoline kooslus. Kevadel ja suve esimeses pooles õitseb seal palju erinevaid taimi, läinud suvel leidsin isegi ööviiuli (kahelehine käokeel). Seal on kullerkuppe, erinevaid kellukaid ja kõrget õrnlillade õisikutega kurekell-ängelheina. Kui jõudu ja aega on, niidan suve lõpus kolletunud rohttaimestikuga kaetud lapid üle, et kevadsuvine õiteilu taas korduks. Kunagi taluajal tehti sealt loomadele heina ja suve teises pooles lasti kariloomad peale. Nüüd palistavad jõeaasa suured tammed, kased, saared, paar haaba ja kuused.
Lumes astudes märkasin, et üks põõsaste vahelt paistev kasetüvi on värviline, mitte tavaline valge-musta koorega. Arvasin, et äkki on silmapete või valguse mäng need värvid tekitanud, aga päikest sel päeval polnud. Olen harjunud kasvava kase tüve ikka valge või must-valgena nägema.
Kõndisin edasi ja siis nägin samasuguseid värve veel ühel kasetüvel. Valgest tohust kumasid läbi punakas-kollased toonid. Pildilt paistabki samasugune nagu palja silmaga nägin – värvid kasetüvel ei olnud silmapete.
Värvilaike võis tüvele tekitada lõhenenud tohukihi vahelt paljastunud aluskoor. Punakaskollast kase aluskoort saab näha ka siis, kui valge tohukiht tüvelt maha koorida. Elusa kasega ei tasu seda teha.
