Viljalõikus meelitab kotkad kohale

Põllumeestel on kiire aeg. Arvatavasti ei saanud nemad osa ka Vändra 500. juubeli puhul peetud pidustustest, mille õhtune meelelahutusprogramm kestis vist hommikutundideni.

Ka mina, kes oma paarkümmend aastat pole pargis peol käinud, läksin sinna peamiselt Svjata Vatra kontserdi pärast ning nautisin täiega. Jõudsin veel Black Velveti suures osas ära kuulata ning tulin keskööl koju tagasi. Traffic jäigi nägemata-kuulmata, lihtsalt enam ei jõudnud tuure koguvas rahvasummas olla. Inimesi oli tulnud praeguse aja kohta rekordarv, selliseid hulki võis pargis näha vaid minu noorusaegadel, kui mõni laulupidu või Jaak Joala kontsert oli.

Kuivad augustiilmad pole meelepärased üksnes pidutsejatele, vaid ennekõike sobivad need põllumeestele, viljakoristajatele. Eelmisel nädalal lõigati minu maadel otra ja kuna sinnakanti jääb metsas pesitseva väike-konnakotka territoorium, sõitsin vaatama. Tean, et kombainidega koos ilmuvad kohale ka kotkad – hiired lähevad liikvele. Aga et kotkaid nii palju ja mitu erinevat liiki võib tulla, seda näeb harva. Sellist vaatlust kadestaks nii mõnigi linnuvaatleja.

Kohe alguses kuuldus konnakotka kilkeid, kuid peale nende oli põllu kohal veel viis võõrast kotkast. Muist kotkaid paistsid kohalikest suuremad olevat ja just nende ilmumine muutiski konnakotkad ärevaks ja häälekaks. Territooriumile tungijaile antakse märku, et võõrad ei ole teretulnud. Paraku sellest läheduses kaitsealal elutsevad kaljukotkad ja hiljem kusagilt kaugemalt ilmunud merikotkad ei paistnud hoolivat, vallutasid taeva ja laskusid hiljem kombainide järel põllule. Otsese konfliktini eri liiki kotkaste vahel küll ei läinud, kuid väike-konnakotkastest suuremad, võimsamate nokkade ja tiibadega linnud tunnetasid oma üleolekut ning kohalikud konnakotkad taandusid metsa.

Järgmisel päeval oli põllul taas vaikne, kauged külalised läinud ning konnakotka pere võis oma eluga edasi minna. Järgmine lõikus tuleb kõrvaloleval nisupõllul ja vaevalt ka siis külalised tulemata jäävad. Lähen minagi.