Võsa on kohati tihe, seega oli tõepoolest viimane aeg selles noorendikus hooldus ära teha. Töömees veel mäletas, et alles mõni aasta tagasi tegi ta sama noorendikku. Pole parata, mõnes kohas lihtsalt kasvab istutatud kuuskede kõrvale veel kõike muudki – saart, kaske, leppa.

Nüüd natuke teistel päevateemadel. Eile saatsin oma tuludeklaratsiooni maksuametile ära ja ehkki teadsin juba varem kokkuvõtteid tehes, et pean juurde maksma hakkama, läks deklaratsiooni vorme täites tuju ikkagi väga nulli. Mõtlesin siis poole ööni ja hommikul veel metsas käieski, et miks inimeselt ikka nii mitu nahka kooritakse. Püüan ju kõigest väest ajada oma asja parima äratundmise järgi, säästa metsa ja loodust, elada kokkuhoidlikku elu, sealjuures vältides peaaegu 20 aastat riiklikku sotsiaalsüsteemi kulutamast mu vana ja haige ema hooldamisele sentigi. Justkui karistuseks selle eest, et möödunud aastal ei olnud mul aina nõrgemaks muutuva ema hooldamise kõrvalt endal jõudu suuremaid rahalisi investeeringuid ette võtta, et FIE-na teenitud tulu oleksin nulli peale ära suutnud kulutada, siis nüüd tagantjärele tuleb nii sots- kui tulumaksu peale loovutada oma 4 kuu pensioni jagu eurosid.

Eriti ebaõiglane tundub mulle minuvanuste pensionisüsteem, sest sattusin pensionile jäämisega aega, mil katkestati tööstaaži arvesse võtmine ja mindi üle tasutud sotsiaalmaksu põhisele pensioni arvestusele. Voodihaige ema kodus hooldamist kui minu tööd ju arvesse ei võeta. Palka ja selliseid tulusid, millelt suurem sotsiaalmaksu summa oleks riigile laekunud, mul kõik need aastad polnud. Nii saangi nüüd keskmisest väiksemat pensioni. Küllap saavad sedasama tunda kord ka praegused madalapalgalised või poolikult tööl käinud tulevased pensionärid.

Mis FIE-ndusse puutub, siis see ettevõtlusvorm nõuab pidevat tegutsemist, millest kõige olulisem on oskus teenitud raha järjest ära kulutada. Loomulikult mitte iseenda hüvanguks, vaid ikka oma ettevõtluskulude või investeeringute katteks. Muidu korjab maksuamet selle nagunii ära. Tahaks ju öelda, et riik, need olemegi meie, aga näe, ei saa…