DEBATT | Kas metsa kaitseks on seadustes üha vähem sätteid?
Tudengiühenduse MTÜ Talveakadeemia Eesti Kunstiakadeemias korraldatud kohtumisel debateerisid metsanduse ja keskkonnakaitse asjatundjad teemal, kuidas peaks Eesti metsaga edaspidi käituma, millised on metsavaldkonna probleemid ja missugused võiksid olla nende lahendused.
Eesti Erametsaliidu tegevjuht Andres Talijärv, kes on metsaga tegelenud varsti 40 aastat, märkis, et murrangulised ajad meie metsanduses olid 1988. aasta, mil tehti esimene metsakasutuse strateegia, 1997. aasta, kui sõnastati Eesti metsapoliitika põhialused, 2000. aasta, mil sai kaante vahele esimene metsanduse arengukava, 2010.aastal teine ja nüüd koostatakse siis kolmandat.
Lageraied vaid hektari suurustel lankidel
Talijärv märkis, et kuigi maal ringi sõites võib tunduda teisiti, on tegelikult kõikide rahvamajandusele väärtuslike puuliikide kasvupindala statistiliselt suurenenud.
„See 30 000 hektarit, mis praegu aastas lagedaks raiutakse on viimase kümne aasta keskmine näitaja,” ütles Talijärv. „Ja kuigi meil räägitakse, et Eestimaa kasvab lepavõssa, siis tegelikult hall-lepikud on meil viimase viieteistkümne aasta jooksul vähenenud. Visuaalselt tõepoolest inimestele tundub, et lanke on palju.”
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur, kes ise ütles enda kohta, et on metsa taga üles kasvanud ja sellest metsa kasvamisest ja kujunemisest lõpuks ka doktoritöö kirjutanud, usub, et senikaua, kuni inimesed omavahel räägivad ja arutlevad, jõutakse ka metsanduse arengukava osas kokkuleppele.
„Lageraie domineerimisega metsas hakkas 200 aastat tagasi ka liigirikkus metsades vähenema, see on selge. Otseselt lageraiete vastu olemine aga ei ole ehk mõistlik. Vähemalt senikaua, kuni lageraie imiteerib n-ö looduses toimuvat mustrit,” märkis Kangur. „Et lageraie liialt domineerivaks ei läheks, ongi Elurikkuse Erakond avaldanud soovi, et lageraielangid ei ulatuks üle ühe hektari. Mõistlik oleks inimeste seadused panna harmoneeruma loodusseadustega. Meie ees seisvad keerulised ajad sunnivad loodusmaastikke hoidma ja säilitama ja see tähendab ka piiranguid eraomandile. Milliseid just, on ühiskondliku kokkuleppe küsimus.”
Metsa kaitsvaid sätteid seaduses üha vähem
Isetekkelise metsakaitseliikumise Eesti Metsa Abiks aktivist Indrek Vainu märgib, et liikumise peamine funktsioon on mitte vastanduda, vaid tuua rahva poolt sõnastatud soovid ja tähelepanekud suurema üldsuse ette ning hoolitseda, et need sõnumid ei oleks ainult puidutööstuse kesksed.
„Pärast Eesti taasiseseisvumist on soov saada kiirelt raha viinud meid olukorda, et Eesti väärtuslikku metsa on kiires korras raiutud. Sellele aitavad kaasa järjest leebemad raiekriteeriumid,” nentis Vainu. „Järjest on suurenenud ka lageraielankide lubatud pindala – kunagi oli 3 ha, siis 7 ha, nüüd võivad lageraie alla minevad alad olla eritingimustel ka suuremad. Metsaseadusestki on viimastes redaktsioonides looduskaitselised aspektid välja roogitud, aga need ei ole üle kandunud looduskaitseseadusesse. See seadus on praegu valdavalt metsa majandamise keskne.”
„See pole tööõnnetus, et metsaseaduses looduskaitsest ei räägita, vaid omal ajal võeti vastu teadlik otsus, et kõik looduskaitselised piirangud pannakse looduskaitseseadusesse. Seal on väga täpselt kirjeldatud, mida tohib teha piiranguvööndi ja mida sihtkaitsevööndis. Seal majandatakse metsa looduskaitseseaduse alusel,” kirjeldas Talijärv. „Sihtkaitsevööndites, kokku Pärnu maakonna suurusel maa-alal, ei tehta mitte midagi. Ja nende ümber on leevenduseks loodud piiranguvööndid.”
Indrek Vainu meelest seadused siiski metsa ega loodust piisavalt ei kaitse, sest praegu võib ka kaitsealal ikkagi sae käima tõmmata ja rahulikult lageraideid teha.
Talijärv väitis vastu, et lageraideid võib teha siiski vaid piiratud alal ja väheses mahus. Ja kui raiutakse rohkem, siis tuleneb see näiteks rahvuspargi kaitsekorralduskavast, mitte enam metsaseadusest. Kaitsekorralduskavasid koostab aga keskkonnaamet.
Mets on küpseks saanud poolel miljonil hektaril
Talijärv oli seda meelt, et püsimetsandusega Eestis meie metsade praeguse koosluse juures eriti tegeleda ei saa, küll võiks seda arnedada siis, kui meil oleksid teised puuliigid – pöök, tamm jt. Praegu see eriti tulemust ei anna, sest majandusmetsade enamuses on meil olnud kuusik, mis küllaltki liigivaene ja mille teises rindes enam suurt midagi kasvada ei suuda.
Mihkel Kangur lootis, et äkki meil ikkagi on võimalik leida majanduslikult tulusaid puidukasutamise mooduseid, mis võimaldaksid näiteks lokaalseltki kasutada puitu praegusest rohkem väärindades ja tänu sellele ka intensiivsele metsaraiele alternatiive leides.
„Me peame selle suure raielaine metsadest välja saama, et oleksid tagatud looduskaitselised vajadused ja oleks olemas ka majandusele vajalik puiduressurss. See on koostatava arengukava suurim väljakutse,” rääkis Kangur. „See on meie kaitse kliimamuutuste vastu, kui säilitame oma metsade liigirikkuse.”
Andres Talijärv märkis, et Eesti on olukorras, kus just praegu on küpseks saanud pool miljonit hektarit metsa, mis hakkas kasvama 1940ndate aastate alguses, kus talumajapidamised hääbusid, põllud jäid sööti ja metsad pääsesid kasvama.
