Erametsaomanikud õiguskantslerile: looduse ja lindude hoidmine ei ole üksnes metsaomanike vastutus

 (9)
Heki langetamisel kannatada saanud linnupesa.
Heki langetamisel kannatada saanud linnupesa.Foto: Raido Vint

Vastates õiguskantsler Ülle Madise hinnangule kevadsuviste raiete kohta, ei pea Eesti Erametsaliit põhjendatuks, et lindude pesitsuse häirimisel keskendutakse ainuüksi metsandusele.

Õiguskantsler Ülle Madise selgitas nädala eest, et praegused riiklikud tegevused ei pruugi olla piisavad looduskaitseseaduses ja metsaseaduses sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Ta juhtis tähelepanu, et Looduskaitseseaduse § 55 lõige 6-1 keelab pesitsevate metsalindude tahtliku häirimise ja tapmise, samuti nende pesade hävitamise ning riigil on kohustus seaduse täitmine tagada.

“Täitevvõim ei saa raietööde kavandamisel jätta arvestamata LKS § 55 lõiget 6-1 ja hindamata raiete mõju lindude pesitsusrahule ning panna kogu vastutuse tööde tegijale,” teatas Madise. “Raietööde tegemiseks riigilt loa saamiseks tuleb metsaomanikul või tema esindajal esitada Keskkonnaametile metsateatis. Keskkonnaametil tuleb seega hinnata üheaegselt seda, kas metsateatis on nõuetekohane ja kas taotletav raie vastab õigusaktidele. Seejuures tuleb tagada, et raiet lubades järgitaks LKS § 55 lõike 6-1 nõudeid.”

Eesti Erametsaliidu hinnangul tuleks auditeerida Looduskaitseseaduse vastava paragrahvi toimimist laiemalt. Avaldame siinkohal Erametsaliidu pöördumise täies mahus:

„Mittetahtlik loomade, lindude ja putukate hävitamine ja häirimine toimub ka linnaparkides, haljasaladel, koduaedades, põllumajanduses ja teistes paikades. Igal aastal hukkub hulgaliselt linde autode, busside ja murutraktorite all, pesitsusi segavad ATV-dega metsades sõitvad loodusturistid, uskumatult palju linnupesasid hävitavad näiteks kodukassid. Samuti ei saa alahinnata muudest teguritest, nagu väikekiskjad ja röövlinnud, kellest viimased on suures osas kaitse all, tulenevaid mõjutusi. Oleme igati päri, et arvestades teema tulisust, oleksid hädavajalikud laiapõhjalised teadusuuringud, mis annaksid täpsema ülevaate kogu kevadisest inimtegevusest, mis lindude pesitsust mõjutab. Panna ühte sektorit vastutama kõikide inimtegevuse mõjude eest, on meie hinnangul ebaõiglane ja selgelt ebaproportsionaalne.

Seotud lood:

Uuringud on seda olulisemad, et üheski teises ümberkaudses riigis taoliseid piiranguid kehtestatud ei ole ja need seaksid Eesti metsaomanikud ja ettevõtjad kehvemasse positsiooni, kui meie ametivennad Lätis, Leedus või Soomes. Arvestades, et metsa- ja puidutööstus annab Eestis otseselt või kaudselt tööd igale kümnendale töötajale, oleks piirangute mõju meie ühiskonnale äärmiselt suure negatiivse mõjuga. Eriti oluline on selle mõju maapiirkondades, kus metsa- ja puidusektor on üks olulisemaid tööandjaid ja leiva lauale toojaid. Oleme õiguskantsleriga nõus, et kavandatud meetmed peavad olema proportsionaalsed ja võtma arvesse reaalseid võimalusi ning arvestama sotsiaalmajanduslike mõjudega.

Oleme omalt poolt teinud ettepaneku Eesti Ornitoloogia Ühingule kevad-suviste metsakasvatustööde juhendi koostamiseks, kuid kahjuks ei ole ühing selle ideega kaasa tulnud. Leiame, et lausalise keelamise asemel tuleks enam panustada teadmiste ja teadlikkuse suurendamisse mis annab igaühele võimaluse loodushoidu isiklikult panustada.

Metsa- ja puidusektor on üks väheseid majandusvaldkondi, kellel on pakkuda lahendusi globaalsetele kliimaprobleemidele, mis on liikide arvukuse vähenemise peamine põhjustaja. Kliimamuutuste peamised tegurid on fossiilsed kütused, mida viimase paarisaja aasta jooksul on maapõuest välja kaevatud, kiiresti ära tarbitud ja seeläbi atmosfääri paisatud. Kasvavad puud aitavad seda süsinikku õhust kokku koguda. Just noored, intensiivselt kasvavad puud, seovad õhust süsinikku. Tehes raieküpseks kasvanud puust toote, saaksime sellesse kogunenud süsiniku lukustada pikemaks ajaks. Asendades seeläbi näiteks naftapõhise toote on kasu loodusele suisa kolmekordne (viide allikale).

Loodame väga, et metsanduse ümber toimuv debatt muutub lähiajal argumenteeritumaks, varasemast rohkem teadmistepõhiseks ning keskendub tulevikus vastandumiste loomise asemele lahenduste leidmisele.

Elamiskõlbulik maailm on vastutus, mida me kõik ühiselt kanname. Seda olulisem on teha neid otsuseid teadmistele ning koostööle rajades.”