Harvester – kellele looduse hävitaja, kellele arengutee sillutaja
Mullu Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva peol näidati harvesteri kui verejanulist kükloopi, kes loodust õgib ja kombitsaid laiali ajades inimhingi jahib. Just sellest aastapäevaspektaaklist saadik hakkas üha enam kõlama arvamusi, et harvester tuleks meie metsades üldse ära keelata. On see masin tõesti siis niisuguse kohtlemise ära teeninud?
„Kui Eestis soovitakse aastas ligikaudu kümme miljonit tihumeetrit metsa raiuda, siis alternatiivi harvesteridele pole. Ei ole võimalik seda kogust raiemeestega lõigata, sest esiteks ei leiduks neid piisavalt, teiseks kujuneks töö hind üle mõistuse kalliks,” tõdeb maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi lektor Vahur Kurvits. Tema sõnul tehakse praegu 99 protsenti raietest langetustraktoritega ja eks see kestab seni, kuni jagub masinakütuseks naftat.
„Arengut tagasi ei pööra, nagu ka lähematel aastatel tõenäolist raiemahtude suurenemist,” märgib Kurvits. „Suured metsamassiivid saavad just nüüd küpseks ja kui soovime neist midagi saada, tuleb raiuda.”
Ka peentööd tehakse masinatega
John Deere’i metsatraktoreid Eestisse toova ASi Intrac Eesti arendusjuht ja osanik Tauri Kakko nendib samuti, et harvester on loodud konkreetselt metsatöö lihtsustamiseks.
„Raietööd võib muidugi teha saemeeste hordidega, aga kohe tekib probleem, kes selle kinni maksab. Harvesteriga on metsatöö tegemine praegu lihtsalt kõige efektiivsem,” selgitab Kakko.
Tema sõnul võib ka väikese tehnikaga raietöid teha, aga jällegi – kas riik või puidu omanik on valmis selliste tööde kallimat hinda doteerima?
„Kes tahab võib ju katsetada väiketehnikaga metsa üles töötada, aga tihumeetri omahind kerkib kohe, tootlikkus on madalam ja lõpuks peab ikka keegi sellele tööle peale maksma,” täheldab ta.
Lageraie harvestere läheb Kakko ütlust mööda Intracil kaubaks aastas paarikümne ringis, spetsiaalselt harvenduseks aga ehk viis. Viimati mainituid müüakse vähem sel põhjusel, et harvenduste maht on uuendusraietest väiksem ja tasuvus enamasti suhteliselt madal (viimasel aastal on olukord kõrge puiduhinna tõttu küll parem).
Erametsas tehakse harvendused tihti ära lageraiemasinatega.
Spetsiaalselt harvendusraie jaoks toodab harvestere ja forvardere Soome firma Usewood Forest Tec Oy, osaliselt pannakse neid masinaid eelmisest aastast saadik kokku Eestis. Usewoodi harvester peaks olema maailma väikseim langetustraktor, mida saab sõiduauto treileriga transportida. Eestis töötab praegu viis niisugust.
Kui kodus tööd pole, minnakse piiri taha
Kuna harvesterid ei pea olema kantud maanteeameti registrisse, ei anna see päris adekvaatset pilti siinmail töötavatest metsalangetustraktoritest. Eelmise aasta lõpu seisuga oli registrisse kantud 492 metsatöömasinat, 2016. aastal oli neid arvel 523.
Vahur Kurvitsa arvates võib ilmselt kuni kolmandiku, mis pole registris või on kasutatuna siia toodud, juurde lisada. Seega võib Eestis töötavate harvesteride arvu hinnata umbes kolmesajale, forvardereid on ehk sadakond rohkem.
Aastate lõikes on meil müüdud uute harvesteride arv olnud üsna sarnane. Registriandmeid aluseks võttes võeti 2006. aastal neid arvele 15, 2007. aastal 16, 2010. aastal lisandus vaid kaks, 2011. aastal üheksa ja 2015. aastal kuus.
Langetajaid ja väljavedajaid tulebki üldiselt käsitleda koos, sest sageli soetavad firmad neid komplektidena ja nii on need ka bilansis kirjas.
Komplekte omavad ettevõtted on mobiilsed ja mitmed firmad on valmis suunduma piirkondadesse, kus on tarvis koristada suuri tormimurde. Paar viimast aastat on oldud näiteks Poolas, mõned masinad on veel praegugi seal, enne seda tehti tormimurrutöid Tšehhis, Slovakkias ja Saksamaal. Käesoleva kümnendi algul raiuti Prantsusmaal, tänaseni töötatakse Rootsis. Vähemalt üks ettevõte tegutseb Portugali läinudsuviste maastikupõlengute piirkonnas, teab Kakko.
Paar-kolm Eesti firmat ongi keskendunud ühest kohast teise kolimisele – niipea, kui kuskil Euroopas tekib nõudlus raiemasinate järele, siirdutakse sinna.
Võidukäik algas selle sajandi hakul
Omamoodi hoogtöö korras on käidud tormimurdu likvideerimas Eestimaalgi. Kui 2001. aastal Lääne-Virumaal Tudu kandis tormituul 5000 hektarit metsa laastas, viidi arvukalt harvestere sinnakanti tööle ja pärast seda hakatigi neid siinmail valdavalt kasutama.
Tudu endine metsaülem Ain Saapar kinnitab, et hädaolukord tormimurruga päästis Eestis valla harvesteride võidukäigu. Alguses kutsuti kohale firmad, kel juba harvesterid olemas, kui aga olemasolevatest ilmselgelt väheks jäi, hakkasid metsa ülestöötajad ise otsima võimalusi tehnika piiri tagant sissetoomiseks. Kuna metskond otseselt töödega ei tegelenud, telliti vaid teenust, siis ei oska Saapar täpselt öelda, kas siinsed firmad ostsid kasutatud masinad endale või olid neile abiks ka piiritagused ettevõtted. Pigem võib tõenäolisemaks pidada esimest varianti.
„Tormimurru mahud olid erakordsed, ikka mitme aasta raiemaht tuli sealt korraga. Ja harvester oli selle koristamiseks ainumõeldav töövahend, käsitsi oli seal liialt ohtlik ja keeruline töötada,” meenutab Saapar. „Esialgu ei lubatud igalt poolt looduskaitseliste piirangute tõttu koristada, hiljem ikka luba anti.”
Tööde põhirõhk langes 2002. aastale, aga midagi jäi teha järgmiselgi aastal.
Saapar teab, et ainuüksi Tudu metskonna aladel oli kõrghetkel töös 16 harvesteri, sama palju veel kahes naabermetskonnas. Kuna torm laastas ümbruskonna erametsi samuti, siis võib arvata, et paarkümmend toimetas sealgi.
Oma osa harvesteride võidukäigul tolsamal 2001. aastal oli ka Tauri Kakko magistritööl, mis tõestas, et harvester väärindab puitu targemini ja on ühtlasi tõenäoliselt kasumlikum töövahend kui madalapalgaline saemees.
Magistritöö esitlusel Imaveres osales suurem osa tolleaegseid metsavarumisega tegelevaid ettevõtteid, sealhulgas Sylvester oma kõigi harudega. Seejärel hakkasid need firmad üksteise järel usinalt harvestere ostma.
Kuidas säästa metsaalust?
Suurim etteheide, mis metsamasinate – siinkohal ei saa mööda vaadata ka forvarderist – suunas kõlab, on asjaolu, et need lõhuvad maapinda.
Kurvits tunnistab, et suured harvesterid, iseäranis aga forvarderid, lõhuvad kogenematu või hoolimatu operaatori juhtimisel või tellija nõudmisel töö iga hinna eest ära teha metsaalust maapinda, nii et vaata ja ahasta. Aga sellega makstakse lõivu võimalikult suurele tootlusele ja ilmselt ka paremale tehnilisele vastupidavusele.
Tauri Kakko tõdeb, et väiksemaid harvestere on intensiivse kasutamise tingimustes kulukas pidada, kuna need ei pea suurt tampi vastu ja kipuvad kiiremini lagunema. Nende suhteliselt madal tootlikkus ei suuda ka remondikulu tagasi teenida.
Väikeste, neljarattaliste harvesteridega majandavaid metsa ülestöötajaid on vähe, tegelikult on napilt neidki, kelle masinapargis üldse selliseid leidub. Kui, siis on selleks Soomest pärit Sampo (näiteks mudel HR 46x) või siis Logman 801H.
Logman, Usewood, samuti Rootsi firma Malwa ja veel mõned tootjad teevad harvesteri ja forvarderi hübriidi – langetaja ja väljavedaja nii-öelda kaks ühes versiooni. Selline lahendus aga leiab kasutamist siiski pigem väikesemahulistel raietöödel, mil kogu lõigatava puidu saab mõne korraga metsast välja vedada.
Aastatel 1995–1997 töötas Timberjack välja niinimetatud sammuva harvesteri. Rataste asemel olid sel masinal hüdroajamiga „jalad”, mis pidid maapinda vähem tallama. Tänaseks on üksikud valmisehitatud prototüübid ilmselt kusagil metsandusmuuseumis endale koha leidnud, edulugu neist ei tulnud.
Vahur Kurvits iseloomustab seda tootearendust Soome inseneride omamoodi kavala nõksuna, et toona agaralt pead tõstnud keskkonnakaitsjaid maha rahustada. Ja see isegi õnnestus – näete, meie harvester kõnnib mööda metsa nagu hobune, on ju loodussäästlik ja loodussõbralik masin! Tegelikkuses vajas selline vaiadel seadeldis muidugi tugevat pinnast, pehmel maal upuks see kiiresti.
Kurvits nendib, et harvesteri kõndiv variant osutus tõhusa metsatöö tegemiseks liialt kohmakaks, hinnalt ülikalliks, ettevõtjad seda kasutada ei tahtnud ja nii projekt vaikselt hääbus. Oma osa oli selles eelmise kümnendi lõpu majandussurutisel.
„Pealegi, ega harvester nii väga metsaalust lõhugi, põhiliselt teeb seda ikka väljavedaja, mis oma raske palgikoormaga peab sama kokkuveorada mööda korduvalt liikuma,” selgitab ta.
Mujal maailmas kasutatakse ka roomikharvesterid. Neid on kaks tüüpi: tavalise ekskavaatori kopp asendatakse lihtsalt lõikepeaga (või võsagiljotiiniga) või toodetakse spetsiaalne harvester. Viimaseid valmistab näiteks Austria firma Neuson, samuti John Deere. Eestis on taolisi pidevalt töös ehk kümmekond.
Tauri Kakko ütleb, et Eesti oludes jääb roomikharvesteride tootlikkus ratastel masinate omast madalamaks. Neid on Eestis testitud näiteks 2005. aastal suure Rootsi tormimurru järel ja ka nende tasuvust rehkendatud.
„Parima tootlikkuse tagavad ikkagi suuremad, tõsi, ka raskemad masinad,” sedastab Kakko.
Kurvitsa sõnul pannakse läbivuse parandamiseks ja suurema toetuspinna saamiseks pigem ratasharvesteri tandemitele lindid peale ja püütakse nii märjematele kohtadele ligi pääseda.
Harvesteri ajalugu ulatub 30 aasta taha
Tänapäeval tuntud harvesteri areng sai õige hoo sisse 1986. aastal, kui Soomes töötati välja niinimetatud kompaktne harvesteripea – tööriist, mis langetab, järkab, laasib, virnastab ning lisaks arvestab sortimendid ja muud tehtud töö parameetrid.
Aegamööda on harvesterile lisandunud kõiksugu täiendusi, ennekõike automaatjuhtimise, elektroonika ja asukohamäärangu vallas, täiustub ka harvesteri lõikepea, töö muutub täpsemaks, lisandub funktsioone.
Enne harvesteri tulekut tuli kõik need loetletud tööjärjed teha erinevate masinatega. Palju oli ka käsitsi toimetamist – 1970ndatel ja veel 1980ndate alguseski lõikasid saemehed puu maha, laasisid käsitsi ära, siis tuli tömbininaline, puitkabiini ja tagumise platvormiga varustatud tankiroomikutega väljaveotraktor ning sikutas terved tüved metsa äärde, kus need niinimetatud pikatüveveokitele laaditi ja saekaatrisse veeti. Aja edenedes lisandus protsessi tehnoloogiat – kui puu langetas ikka saemees, siis edasi tuli laasimistraktor, seejärel tõsteti tüvi metsas järkamismasinale ja hiljem veeti parajad notid-palgid sinna kuhu vaja. Kõnealusel ajal kohalikesse saeveskitesse ja paberivabrikutesse, Lõuna-Eestis Saru metsakeemiakombinaati ja 1990ndatel aastatel sadamatesse.
Esimesed nii-öelda päris raiemasinad valmisid firmades Lokomo, Timberjack, Norcar ja Valmet. Ka selles ilmas annab tänapäeval tooni kõikehõlmav konsolideerumine. Nii ühines Lokomo kõigepealt Timberjackiga, 1999. aasta lõpus ostis Timberjack John Deere’i, John Deere kaubamärgile mindi üle aastal 2005. Eraldi tegutsema jäi Logman. Valmet on tänaseks liikunud Komatsu tiiva alla. Erinevaid heitlikke ajalootuuli trotsides on soomlastest vendade Vidgrenide Ponsse jäänud endiselt perekonna valdusesse. Soomet võib siiski pidada tänaseni suurimaks metsatraktorite ehitajaks, lisaks nimetatuile on tugev tegija ka Logset.
Märkimata ei saa jätta kodumaist Metsist. Kohapeal tehakse eraldi raamid ja kabiinid, ülejäänud kraam tuleb erinevatest tehastest üle maailma, mis kõik kokku monteeritakse Pärnumaal Metsise kaubamärki kandvateks harvesterideks ja forvarderiteks.
Selline tootmisstrateegia on kasutusel enamikel metsatehnika tootjatel – suurem osa masina olulistest sõlmedest, mootorid, käigukastid, hüdraulika, rehvid ja muu taoline tuleb eraldi sellele spetsialiseerunud tootjatelt.
Kuuldavasti jõudis kaasaegse harvesteri esimene, Lokomo-tüüpi eelkäija Kohtla-Järve metsamajandisse 1986. aastal. Üks esimesi oli ka Tšehhi-Slovaki päritolu LKT metsatraktor, mis Rakvere metsamajandis ehitati ümber langetajaks, mil iseenesest olemas kõik tänapäevase harvesteri tunnused.
Harvesteride turg läks Eestis lahti 1994. aastal, kõigepealt pääsesid meie metsadesse kasutatud masinad. Esimesena avas samal aastal siinmail oma esinduse Timberjack.
KOMMENTAAR: Harvester ehk metsakombain on tööriist, seega vahend, mitte eesmärk
Rainer Kuuba, erametsaomanik
Olen mitu korda tellinud oma metsa harvesteri. Viis korda olen lasknud masinaga teha lageraiet (langid on olnud väikesed, kõige suurem oli 1,2 hektarit) ja üks kord turberaiet.
Kui harvesterijuht on oskaja (minu metsas toimetanu on olnud) ja kui raie tegemiseks on valitud õige aeg (minu metsas on valitud), siis saab harvesteriga teha väga kvaliteetset tööd. Kusjuures mu oma metsas on harvesterimehed näidanud, kuidas masinaga saab lageraiet tehes päris palju säilitada ka alusmetsa ja järelkasvu. Nii et harvester on tööriist, millega oskajad mehed suudavad väga head tööd teha.
Kuid paraku on Eestis muutunud harvesteri töös hoidmine mingiks kummaliseks eesmärgiks iseeneses. Korduvalt on kuulda ühe ja teise „majanduseksperdi” arvamust, kuidas raiemahtusid ei saa alandada ega isegi mitte kevadsuvist üleriigilist raierahu pidada, sest harvesteridel on liisingud, mis tuleb tasuda ka selle aja eest, kui masin ei tööta. Kui harvester seisab, siis võivad juhid ilma tööta jääda ja väiksemad ettevõtted koguni pankrotti minna. 10–15 aastat tagasi, mil raiemahud olid viis kuni kuus miljonit tihumeetrit aastas, kirjutati artikleid, kuidas olukord on kriitiline, sest sügisel võetakse harvesterid liisingusse, järgmisel suvel ollakse võlgades ja masinad tuleb liisingfirmadele tagasi anda.
Miks me ei kuule teraviljakombainerite hädaldamist, et kallis masin ei tohi enamuse aastast seista ilma tööta? Nii nagu teraviljakombain ei saa töötada aasta läbi, ei saa harvestergi sama teha, sest meie laiuskraadil seab loodus ka metsatöödele oma piirid. Liisinglepinguid on võimalik sõlmida teistel tingimustel.
Kui praegu räägitakse juurepessu varasemast suurematest kahjustustest, siis reeglina on need tingitud harvesteriga tehtud hooldusraietest ajal, mil metsamuld oli pehme ja masinad vigastasid puude juuri ja juurekaelu. Ka suurte forvarderite kasutamine pehmel metsamullal on üks põhjus juurepessu kahjustustuste tekkeks ja levikuks.
Näiteks Skandinaavias on kasutuses väga palju erinevat moodsat väiketehnikat loodussõbralikuks metsamajandamiseks, mis sarnaselt harvesteriga teevad inimese töö kergemaks ja kiiremaks, kuid ei kahjusta kasvavaid puid, metsamulda ja seal olevaid juuri. Seal kasutatakse metsatöödel seniajani ka hobuseid, kes kahe või kolmekaupa vaikselt ja ilma metsaalust lõhkumata veavad hüdrotõstukiga varustatud palgivankreid, olles loodussõbralikuks alternatiiviks suurtele väljaveotraktoritele.
Tänapäevase metsamajandusliku väiketehnika soetusmaksumus ja ülalpidamiskulud on märksa väiksemad kui suurtel harvesteridel või väljaveotraktoritel. Kuigi Eesti metsatöösturid kui ühest suust naeravad taolise väiketehnika kasutamise välja, sest see ei olevat piisavalt efektiivne, siis raha lugeda oskavad norrakad-rootslased ei lase ennast sellest segada.
***
KOMMENTAAR: Püha Harvester ehk jätkusuutlik majandamine eeldab mõõdukust
Indrek Vainu, Eesti Metsa Abiks koordinaator
Eesti rahvas on ajast aega loodust ja metsa pühaks pidanud – elusolendeid ja metsavaime austanud. Harvesterist on tänases tehnoühiskonnas saanud meie metsade „püha” masin, milleta mõni mees ei kujuta enam metsategu ettegi. Kui eelmisel vabariigi aastapäeval näidati metsa langetavat ja neiut jälitavat harvesteri, tõusis raieaktivistide ringkondades kõva kisa, et kuidas ikka tohib „püha” masinat rahvustelevisioonis selliselt kujutada, ja levis alusetu kahtlus, et selle pühaduseteotuse taga ei ole kellegi muu kui EMA karvane käsi.
Ühele on harvester efektiivse majandamise sümbol, teisele aga elurikkuse hävitaja. Õigus on mõlemal, aga liikide niinimetatud kuuenda massilise väljasuremise ohus ei ole meil enam õigustust metsikut loodust süstemaatiliselt hävitada.
Harvesteride kohta pole Eestis mingeid piiranguid, on ainult nõue, et riigimetsas töötav masin ei tohi olla vanem kui viis aastat. See aga tingib olukorra, kus pidevalt on vaja liisida aina uusi, mis omakorda tekitab „nõiaringi” – laenumaksete tasumiseks peab harvester pidevalt huugama, hoolimata pehmest maast või pesitsevatest lindudest.
Harvester suudab teha mitmekümne mehe töö puhkepauside ja nurinata, samuti pole vaja maksta metsatraktori eest tööjõumakse – intensiivse majandamise eeliseid leiaks veelgi, ent sellega kaasnev kahju loodusele seab tänase metsamajandusmudeli jätkusuutlikkuse kahtluse alla.
Erinevalt saemeestest tekitab võimas metsamasin valel ajal või hooletult kasutades tõsiseid mullakahjustusi, toob enamasti kaasa alusmetsa hävingu ja võib rikkuda veerežiimi. Paljud siin kasutatavad harvesterid on disainitud pigem Skandinaavia kivisele pinnasele ja seetõttu on liigrasked Eesti pehmel maapinnal.
Mitmekülgsete metsade ja liigirikkuse säilitamiseks peame seadma piirangud kasutatavate masinate parameetritele (näiteks suurus, raskus), eelistades tehnikat, mis sobitub paremini meie maa ja looduse eripäraga.
Harvester pole püha, vaid lihtsalt tööriist, mis esindab kiirelt maha ja rahaks mõtteviisi. Peamine probleem on, kuidas ja millises ulatuses seda masinat kasutatakse. Tegemist on metsamajanduslikus mõttes suhteliselt uudse nähtusega, mille pimestav (majanduslik) efektiivsus on viinud metsad ökoloogilise katastroofi piirile.
Meie metsade jätkusuutlik majandamine eeldab mõõdukust, teistega arvestamist ja pikka vaadet, sest loodus on elu ja elu on püha.
Allikas: Eesti Mets. Avaldatud täismahus toimetuse loal.
