Metsaomanik: vähenevatest toetusmeetmetest võiks alles jääda metsauuenduse toetus
„Kuni 2011. aastani oli toetusraha juurdevool väga kiires kasvus, nüüd on saavutatud teatud stabiilsus. Aastal 2008 saavutasime toetustega tipu selles mõttes, et toona jõudsime 19 erineva toetusmeetmeni, kuigi kogu toetuste eelarve oli kõige suurem 2011. aasta,” meenutab Ehrpais.
„Nüüd võib arvata, et toetused hakkavad pigem ära kaduma, juurde ei tule enam midagi. Aga arvan, et viimane, mis võiks ära kaduda, on siseriiklik metsauuendamise toetus.”
Ehrpaisi hinnangul võib selle säilimise nimel kasvõi mõnest teisest toetusmeetmest loobuda, et metsa uuendamine ka edaspidi toetatud saaks. Ta usub, et iseenesest mida vähem on toetusmeetmeid, seda kindlamini liigub ka saadaolev euroraha n-ö metsa poole.
„Kõik praegused seadusandlikud hoovad suunavad metsaomanikku paraku oma maa müügi poole,” leiab Taavi Ehrpais. „Seda saab muuta kas maksuseadustega nii, et metsaomanikud hakkaksid agaralt oma metsa majandama ega kipuks neid müüma või toetuste süsteemi muutmisega. Peab lahti mõtestama, mida on kõige mõistlikum teha Euroopa raha eest.”
Veel loodab Ehrpais, et toetused saaksid tulumaksuvabastuse, kuigi lootus selles osas pole kuigi tugevatel jalgadel. Eraldi küsimus, mis lahendust ja kokkuleppeid vajab, on see, millist metsaomanikku üldse toetada. Kas kõige suuremat, kõige väiksemat või kõige jätkusuutlikumat või valida veel mõne kriteeriumi järgi.
„Mulle meeldivad need jätkusuutlikud kõige rohkem, need, kel 20–200 hektarit metsa. Kindlasti ei taha, kui just need omanikud toetustest kõrvale jäetaks,” kinnitas Ehrpais.
