Paljuski on selle põhjustanud n-ö erinevad maitse-eelistused, individuaalsed eripärad. Kiisel tõdes, et selles osas kokkuleppele saada on mõttetu, sest maitse üle teatavasti ei vaielda.

Teiseks vaadeldi erinevate huvirühmade vaheliste suhete korraldamine, kolmandaks vaadeldi ühiskondlikke muutusi laiemalt, mis on loonud soodsa pinnase ka käimasolevateks metsaarutlusteks.

„Inimesed vaatlevad metsaraiet osana suurematest globaalsetest protsessidest, mis toovad kaasa majandusliku surve loodus- ja kultuuriväärtustele,” selgitab Kiisel. „Mets on saanud justkui mure sümboliks, abstraktse võitluse objektiks.”

Sellele lisanduvad n-ö kõrvaltvaataja mured kellele näib, et lageraided lähevad üha suuremaks, neid on üha rohkem ning metsakasutus on üldse läinud järjest intensiivsemaks. Nad sageli tuginevad oma arvamustes mõne ühiskondliku grupi liidri arvamustele või meedias avaldatule.

Ja kolmandaks konkreetne kogemuslik ja praktiline mure. Viimased mõistavad metsa muutuseid kogemuslikult, tunnetavad neid oma nahal. Nad aduvad kiireid muutusi metsakeskkonnas, mida ta on harjunud kasutama ja oma elukeskkonnaks pidama.

Maie Kiisel nendib, et metsateema juures saavad kokku erinevad, sageli problemaatilised protsessid – kiired muutused metsakeskkonnas, globaalne keskkonnakriis, sotsiaalsed pinged teistes sfäärides, hirm tuttava elukorralduse kadumise ees jmt.

Erinevad leerid ei tulene niivõrd sellest, milline on inimese suhe metsaga, vaid paljuski mõjutavad neid inimese suhtlusringkond, kas metsaomanik elatub metsast või on see talle nn hobimets jne.

Ta leiab uuringut analüüsides, et koostöö peavoolu kõrvase n-ö teisitimõtlejate grupiga vajaks tõhustamist. Samas ütleb ta, et praegused konfliktid on iseenesest täiesti normaalsed ja kujutavad endast viljakat pinnast edasiseks koostööks.

Metsatöötajate arvamused ja seisukohad jõuavad Maie Kiiseli hinnangul avalikkusse kõige kehvemini, sest nad ei mõtle niivõrd poliitilisel tasandil kui pigem tunnevad rõõmu oma tööst ja metsast.