Tartusse rajatava tehase vastu olevad inimesed põhjendavad oma vastasseisu just nn reovee suure kogusega.

Miks Soome või ükskõik milliste teiste maade (Rootsi, Norra, Saksa, jne) tehased ei ole juba ammu oma linna ümbrust siis ära reostanud? Sellepärast, et nad polegi reostajad! Nüüdisaegsed tehased võtavad vett ja pärast tarbimist käib see puhastusjaamast läbi ning väljalastav vesi on puhtam kui sissevõetud vesi. Kui piisavalt tehnikasse panustatakse, on tselluloositehas oma ümbrust puhastav rajatis!

Kui kusagil ja ammu on väikseid koguseid reovett üle voolanud, pole see enam põhjenduseks ütlustele, et "Ikkagi võib midagi juhtuda!". Reovee avariisid pole enam aastakümnete jooksul kusagil juhtunud.

Nüüdisaegne tselluloositehas on ka elektritootja. Toorainest (puidust) jääb palju jäätmeid, mis põletatakse elektri tootmiseks. Tehas saab kogu vajaliku elektri oma jaamast ja jääb veel ülegi ümbruskonnale jagamiseks. Uuenevast looduslikust allikast toodetakse energiat, "rohelist" energiat.

Olen arvamusel, et Tartu tehase vastu olejate tegutsemine on alatu! Inimeste hirmutamisel pole mingisugustki alust! See on ainult poliitiline mäng. Asjaolu, et rahval on kombeks olla tihti uute suurte asjade vastu, tunda nende ees hirmu, kasutatakse poliitilises mängus ära.

Kõik poliitilised jõud Tartus tahavad näidata, kuidas nad seisavad tartlaste eest "Tallinna ülemjõu" vastu. Ükski partei ei julge nüüd hakata tõtt rääkima ja tehase tulekut pooldama, sest see paistab praeguses emotsioonide tulvas poliitilise enesetapuna.

See on alatu tegu! Poliitilised juhid ja muud liidrid on valitud oma kohtadele, et nad kriitilistelgi hetkedel teeks õigeid otsuseid ja rääkiks tõtt.

Hirmus lugu, aga ma olen ikkagi hirmu täis! Teistmoodi hirmu.

Nimelt. Soomes kasvavad metsad juurde ca 105 miljonit tihumeetrit aastas ja sellest tarbitakse ainult ca 75 miljonit tihumeetrit. Rootsis, Norras, Saksamaal ja kõigis riikides, kuhu Eesti paberipuitu eksporditakse, on näitajad sarnased. Ühel päeval tulevikus võib juhtuda, et need riigid avastavad, et neil pole nende jaoks väga marginaalset Eesti puitu üldse vajagi.

Mis siis saab? Metsaomanikud ei saa metsa müüa, kuna paberipuidule ei ole ostjaid. Ka palk jääb metsa. Saetööstus on hukatusse mõistetud. Eesti sisemajanduse kogutoodangust tuleb suur osa metsa- ja puidutööstusest ja nende tooted on suurim ekspordiartikkel. Kui see kõik peaaegu kaob, siis satub Eesti sellisesse majanduslikku langusesse, et sellest taastumine on väga raske.

Rail Balticu võib unustada, Tallinna-Helsingi tunnelist rääkimatagi. Saaremaale silla ehitamine jääb ära. Kõigi nende plaanide ellu viimine nõuab, et Eesti majandus tunneks ennast hästi ja liiguks samal kindlal rajal kui viimastel aastatel. Milest me kõigile linna- ja riigiametnikele palka maksame, kuna meil pole raha, sest samade inimeste enda vastuseisu tõttu tselluloositehase rajamine ära jäi?

Paha, paha! Minu hirm on täiesti reaalne, võib juhtuda, et see ei olegi alusetu hirm.

Mul pole muud loota, kui et Eesti inimesed hindaks ennast ja väärindaks oma maa toorainet kohapeal. Näitaks iseseisvust!