Keskkonnapäev PÕXIT-ist | Põlevkivile häid alternatiive pole... aga meil leidub ka fosforiiti!

Eesti Energia keskkonnapäeva esimene diskussioon keskendus põlevkivitööstuse mõjule majandusele ja ühiskonnale, jutt kaldus ressursitasude kasutamisele ja fosforiidivarude uuringutele.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus kinnitas, et ministeerium toetab Eesti Energia arenguplaane.

”Vastus küsimusele, millal me lõpetame põlevkivi kasutamise, siis minu vastus on, et milleks tekitada endale probleeme. Euroliidus on piisavalt lahendusi, et ka põlevkivi kasutades on võimalik tänapäevaseid tehnoloogiaid kasutades energiat toota,” rääkis Ado Lõhmus. „Miks me kaotame oma riigi SKPst 4%. Ei maksa olla pimesi kõigele vastu. Põlevkivienergeetikat saab arendada ka üha keskkonnasõbralikumalt.”

Täna toimub Kohtla-Järvel Eesti Energia keskkonnapäev, mille seekordne põhiteema on PÕXIT, ehk kuidas edasi – kas põlevkiviga või põlevkivita.

Päev koosneb kolmest diskussioonivoorust ja Maaleht hoiab oma lugejaid kursis Kohtla-Järve kultuurikeskuses toimuvaga.

PÕXITi all peavad keskkonnakaitsjad silmas energiatootmist nii, et selleks põlevkivi enam ei kasutataks.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Ando Leppiman on seda meelt, et energeetikas on Eesti heal teel, näiteks globaalsete kliimapoliitika eesmärkide täitmisel. Selle aasta lõpus peab Eesti esitama Euroopa Komisjonile n-ö kliimakava, mis juba iseenesest sätestab ka keskkonnaprobleemide lahendusteed.

„Me ei peaks peateel sõites tegema järske pöördeid kõrvalteedele, teadmata, mis meid seal ees ootab,” leiab Leppiman. „Kõige halvem PÕXITti juures on see, et ühiskonnale jääb mulje – paneme kõik kohe kinni ja lõpetame ära. See oleks rumalus, sest küsimuse all on meie energeetiline julgeolek, kusjuures häid alternatiive põlevkivile ju ikkagi ei ole.”

EE nõukogu liige ja Maailma Energeetikanõukogu Euroopa regiooni juht Einari Kisel märkis, et ennekõike peavad poliitikud saama hakkama probleemiga, kuidas lahendada huvigruppide ja kogukondade vastuseis põlevkivitööstusele. Sest põlevkivitööstus moodustab riigi SKPst ikkagi 4%, see on meile oluline ja seda ei saa niisama lihtsalt kõrvale tõrjuda.

Luminor Eesti nõukogu esimees Erkki Raasuke märkis, et põlevkivitööstuse käive – miljard eurot aastas – on suuresti siseriiklik, selle raha eest saame osta Eestisse asju,mida meil endil siin pole, näiteks autokütuseid.

„Kui kujutame endale ette, et ühel päeval teeme nii, et metsast enam küttepuitu võtta ei tohi ega saa, siis peame endalt ka küsima, kas meil on ja kust me võtame raha, et seda küttepuitu endale osta,” kirjeldab Raasuke keelude-käskude maailmavaadet näite varal.

Miks ei tule Ida-Virumaale ressursitasudest rohkem investeeringuid?

Sest tasub ju just seesama põlevkivitööstus lõviosa ressursitasudest, mida keskkonnaprojektide arendamiseks jagab näiteks Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).
Ado Lõhmus leiab, et selleks peaks sealses piirkonnas tekkima mingi teatud tõmme, et esmalt inimesed piirkonda tagasi tuleksid ning algataksid Ida-Virumaal uuenduslikke projekte.

„Me ei saa lihtsalt raha koormasse laduda ja Ida-Virumaale saata. Selleks peavad kohapeal olema inimesed, kes selle raha läbi projektide siia kohale tooksid,” rääkis Lõhmus.

Ando Leppiman usub, et tuleks liikuda rohkem piirkondliku tööstuse arendamise poole, et tööstur, kes soovib Ida-Virumaale tulla, lepib tingimused kokku kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonnaga.

„Ka ettevõtluse enda poolne sotsiaalne vastutus võiks olla märgatavalt tugevam ja tuntavam. Praegu on paraku jah nii, et kohalik kogukond jääb planeerimistegevusest sageli kõrvale,” nendib Leppiman.

Einari Kiseli sõnul on Ida-Virumaal elanikkonna poolset vastuseisu uutele projektidele kõige vähem tunda ja palju sõltub ettevõtlikest inimestest, kuidas sealset elu edasi arendada.

Kas Eesti fosforiidivarusid peaks uurima?

Ado Lõhmus on seda meelt, et keskkonnaministeerium ei karda uuringuid ja leiab, et enamik ühiskonnagruppe suhtub juba mõistvalt sellesse, et maavarasid, sh fosforiidivarusid peabki uurima, selgitama välja täiendavaid keskkonnamõjusid jmt.

Ando Leppiman märkis, et kuna fosforiit on meil kinnitatud riiklikult n-ö mitteaktiivseks maavaraks, siis sel lihtsal põhjusel ei saa selles osas praegu midagi uurida. Samas möönab ta, et me peaksime ikkagi teadma, mis meil maapõues leidub. Selle uurimistöö peaks aga läbi viima riik, et mitte anda mõnele subjektile uuringute tegemise õigust ja sellega koos ka justkui õigustatud ootust pärast selle maavara kaevandamisele.

Erkki Raasuke usub, et teadmine on jõud, uurima peab, ka maavarasid, aga kõiki uuringuid ei saa niikuinii teha üldrahvaliku referendumi vormis.

„On kompleksseid küsimusi, mida ei saa lahendada moel, et läheme iga üksikisiku juurde ja küsime tema arvamust,” leiab Raasuke.