Putukate kadumine maailmast - kas paanikaks on põhjust?

Teadusajakirjandusest on avalikkuseni jõudnud muret tekitavaid andmeid putukate arvukuse ja liigirikkuse katastroofilise vähenemise kohta. Ei ole kahtlustki, et putukatel on meie ökosüsteemide püsimisel kriitiline roll ning ohumärke putukate vähenemise kohta tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. Teisalt lugesin mitmelt poolt arvamusi nende uurimuste kehva kvaliteedi kohta. Küsisin seega kahelt putukateadlaselt kommentaari hiljuti avaldatud uurimuste kohta.

Esimesena saab sõna Marko Prous, kes on asutuses Senckenberg Deutsches Entomologisches Institut järeldoktor.

Viimasel ajal on meedias olnud palju kajastust putukate massilisest väljasuremisest, söandati isegi pakkuda putukate haihtumist 100 aasta pärast. Putukate täielikust väljasuremisest kohe kindlasti rääkida ei saa. Muutusi erinevate liikide arvukuses kahtlemata on, üksikud liigid on ka teadaolevalt täielikult väljassurnud, kuid kas on põhjust paanikaks?

Ajakirjas Biological Conservation avaldatud ülevaateartiklis, mis meedias kajastust leidis, keskendusid autorid pigem uuringutele, mis viitasid liikide arvukuse langusele (tulenevalt vastavate märksõnade kasutamisele kirjandusandmebaasi otsingus) ja võisid seetõttu kahe silma vahele jätta artikleid, mis pigem viitasid arvukuse suurenemisele või mis ei leidnud olulist trendi arvukuse muutumisel. Autorid isegi jätsid teadlikult välja uuringud, kus ei täheldatud arvukuse trendi aja jooksul (“Finally, only surveys that reported changes in quantitative data over time, either species richness or abundance, were considered“).

Isegi kui kõnealuse ülevaate artikli uuringute valik poleks kallutatud, tuleb arvestada, et putukate arvukuse muutusi ajas ei ole lihtne hinnata. Nagu ühes kriitilises kommentaaris märgiti, võib putukate arvukus aasta-aastalt suures ulatuses loomulikult varieeruda, muutes trendide väljaselgitamise üsna keeruliseks.

Populatsioonide arvukuse muutuste usaldusväärne hindamine pole probleem mitte ainult putukate puhul. Suur osa töödest, mis üritavad hinnata liikide arvukuse muutusi konkreetsetes paikades, ei võta arvesse paiga valiku kallutatust (vaata ka siia). See tähendab, et ei arvestata nende paikadega, kus konkreetne liik puudus uuringu algusperioodil, kuid levis võib-olla sinna hiljem. Sedasi kiputakse eelistatult täheldama populatsioonide langustrende ja mida väiksem ala seda suurem langustrend.

Kui vaadata globaalselt, siis täielikult väljasurnud putukaliike on vähe. Maailma punane nimestik loetleb 62 väljasurnud putukaliiki, enamik neist suhteliselt vähetuntud (mistõttu võivad mõned neist veel välja ilmuda). Kui vaadata paremini uuritud putukarühmi, siis paistab, et kõigest 3 liiki võib lugeda väljasurnuks. Kindlasti on putukaliike rohkem välja surnud (neid on palju ja nad on väiksed, neid kõiki ei jõua jälgida, kuigi vaja oleks) ja tõenäoliselt ka inimtegevuse tõttu, kuid katastroofist nende andmete põhjal rääkida ei saa.

Üks levinumaid põhjusi, mida tuuakse välja putukate kadumisel, on pestitsiidide kasutamine ja üldiselt intensiivne põllumajandus. Samas ei mainita, et intensiivne põllumajandus on aidanud ja aitab tulevikus rohkem looduslike elupaiku puutumata jätta. Looduskaitsealasid on viimase saja aasta jooksul pidevalt juurde tulnud ja see on suurelt tänu intensiivsele põllumajandusele. Vähemalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas vajame ühe vähem maad, et toita üha rohkem inimesi (kohalikuks tarbimiseks ja ekspordiks). Aasia ja Lõuna-Ameerika pole ka kaugel maas, kuid Aafrikas läheb ilmselt veel aastakümneid, enne kui saab hakata rääkima põllumajandusmaa kahanemisest.

Võimalik, et tänapäeva intensiivses põllumajandusmaastikus ja lähiümbruses on putukaid vähemaks jäänud, kuid seda ei saa ainult halvas valguses vaadata. Kahjurite efektiivne tõrjumine võib tähendada ka mitte-kahjurite kadumist põldudel, kuid see-eest vajame vähem maad toidu tootmiseks ja rohkem maad päris looduslikele maastikele.

Lõpetuseks tahaks mainida, et põhjendamatu avalikkuse hirmutamine lähenevast katastroofist (ja korporatsioonide, tööstuse, suurfarmerite jne küsitav süüdistamine) ei ole minu arvates just kõige parem viis avalikkuse poolehoiu võitmiseks. Kui selgub, et ei olegi katastroofilist langust ja selle väitmiseks polnud häid põhjusi, miks peaks avalikkus teadlasi edaspidi tõsiselt võtma?

Kommenteerib Tartu Ülikooli entomoloogia vanemteadur Tiit Teder.

Tõepoolest, mitmed viimasel ajal ilmunud ja laia avalikkuse tähelepanu pälvinud artiklid putukate arvukuse ja liigirikkuse languse kohta on metoodilises plaanis olnud ilmselgelt puudulikud. Samuti on kaugelt liiale mindud tulemustest tehtud järelduste ja üldistustega. Seda nüüdsama ajakirjas Biological Conservation ilmunud ülevaateartiklit putukate arvukuse ja liigirikkuse muutuste kohta võib mõneti suisa teaduslikuks praagiks nimetada.

Nimelt peaks üksikuurimusi koondav artikkel tegema oma parima, et toime tulla algallikatena kasutatud artiklite kallutatud avaldamise (publication bias) probleemiga. Harva ilmub üksikuurimusi, mille järelduseks on, et nt viimase XX aasta jooksul pole muutusi liigirikkuses ja arvukuses toimunud. Tähelepanu kipuvad saama ikka (negatiivsed) muutused, mitte “mittemuutused”. Selle asemel keerab see ülevaateartikkel aga vinti juurde: autorid otsisid andmebaasidest ainult selliseid artikleid, kus on dokumenteeritud putukate arvukuses ja liigirikkuses langust (kasutades alusartiklite valimiseks otsisõna: declin*).

Isegi, kus nad seda artiklis mainivad, ei arvesta nad seda järelduste tegemisel kuidagi. Kasutatud üksikuurimuste valim on ka geograafiliselt tugevasti nihkes, 73 kasutatud algallikast on väljaspoolt Euroopat ja USA’d umbes 10 uurimust, ometi ei takista see autoreid oma järeldusi laiendamast tervele maailmale. Nende järeldus (mida ajakirjandus laialdaselt on tsiteerinud), et järgmise mõne dekaadi jooksul võib globaalselt välja surra kuni 40% putukaliikidest, on kahtlusteta äärmiselt ebaporportsionaalne liialdus.

On paratamatu, et ükski süsteem ei tööta laitmatult, nii laseb ka eelretsenseerimisel põhinev teadusajakirjandus aeg-ajalt läbi artikleid, mis pole väärt avaldamist. Samas pole ma vähimalgi määral seda meelt, nagu putukatel ja muul elustikul ei oleks tänapäevastes maastikes probleeme. Lääne-Euroopas on putukaliikide kadumine suurte piirkondade tasemel reaalsus. Näiteks Flandrias (Belgia flaamikeelne osa) kadus 20. sajandi jooksul 30% päevaliblikaliikidest. Suurbritannias, kus on pikaajalised traditsioonid putukate seires, on languses üle 70% päevaliblikaliikidest.

Paljude liikide puhul ulatuvad probleemid arvatavasti juba keskaega, nt märgalade kuivendamine on osas Euroopas riikides põhjustanud paljude rabaliikide kadumise. Kuid kadunud on ka metsaliike, kitsalt spetsialiseerunud liike jne. Kindlasti ei saa ma nõustuda, nagu võiks poollooduslike koosluste asendumist intensiivpõllumajandusega näha siin positiivses rollis – just traditsiooniliselt majandatavate niidukooslustega seotud liigid on viimase sajandi jooksul eriti kannatada saanud.

Jah, võib ju muidugi ka nii asjadele vaadata, et intensiivpõllumajandus oma pestitsiidide ja väetistega võimaldab toitu toota väiksemal pindalal ja jätta rohkem maad loodusele, kuid küsimus on mastaabis. Suurtes piirkondades, sh. Eestis on sellised kooslused praktiliselt kadunud. Intensiivpõllumajanduslikud maastikud on ehk eeskätt elutud maastikulise monotoonsuse tõttu, kuid kindlasti on sellisele elutusele kaasa aidanud taimekaitsevahendid. Enamik laialt kasutatavaid putukamürke mõjub ühtviisi halvasti nii kahjurputukatele kui ka kõigile teistele putukatele, sh neile, keda me sessamas intensiivpõllumajanduseski vajame, nt tolmeldajatele.

Ära hüüa hunti!

Kokkuvõtteks tundub ühelt poolt, et võime veidi kergemalt hingata – putukad ei ole hetkel veel maailmast lõplikult välja suremas. Samas ei tähenda kehva metoodika uurimused seda, et probleemi poleks. Kehvasti läbiviidud uuringud ei tõesta ju ka putukate langustrendi puudumist, need ei tõesta üldse mitte midagi. Kui, siis ainult seda, et paanikat õhutavad artiklid levivad ajakirjanduse abil kaugele.

Teaduslikult korrektset uuringute läbiviimist tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. „Ära hüüa hunti,“ ütleb vana õpetussõna. Kehvasti üles ehitatud uuringud võivad putukatele ja looduskaitsele teha hoopis karuteene – nad vähendavad teaduse usaldusväärsust ning suurendavad ohtu, et kui asi kord tõsiselt halb on, ei võeta korrektselt läbi viidud uuringuid enam tõsiselt.

Allikas: Blogi Zooloogid 2.0