Vana jääger meenutab, kuidas hunt 1980. aastal Raplamaal inimest ründas
Toonane jääger ja metsavaht Valdu Reinaas meenutab Eesti Jahimeeste Seltsi portaalis avaldatud lugejakirjas juhtumit aastast 1980, mil hunt ründas Mahtra külas naist.
Avaldame metsavahi kirja:
"Meedias avaldatu täpsustuseks, kummutamaks tõde, et Eestis pole üle saja aasta hunt inimesi rünnanud [Seda on väidetud näiteks siin - toim]. Sooviks teada, et huvitav miks tegelikult vaikitakse maha 1980. aastal Eestis toimunud hundirünnak inimeste vastu.
Minuni jõudnud ja meelde jäänud info on selline:
Raplamaal Mahtra külas (raba ja suure metsa servas) Aruvälja talus elas vanaperenaine Paale Anni. Hunt tuli talu õuele ja ründas koera ja perenaist, keda hammustas peast. Suure kisa peale tulid naabrid appi ja hunt taandus metsa. Priimägi Hilda aitas peahaava siduda ja siis tuli hunt tagasi ja ründas uuesti. Priimägi Hildal hammustas hunt ära pöidla. Hilda suutis hunti niipalju eemale lükata, et naabrimehest jahimees Jaani Juhan sai hundi maha lasta. Kohalik loomaarst viis hundi kolju uurimisele.
Olin Mahtra jäägripiirkonna jääger 1975.‒1979. aasta aprillini. 1980. aastal olin Tammiku metskonnas metsaülem ja hundid olid meil koduloomadele pidevaks nuhtluseks. Selle inimeste vastase rünnaku järel korraldati suur jaht, mille organiseerimisest tuli ka minul, kui endisel piirkonna jäägril, osa võtta. Põhivastutus oli muidugi Harri Põldsamil. Ajujahis oli vist veidi alla 200 mehe ja lükati läbi mõistmatult suur ala. Eks me kõik saime aru, et see jaht oli võimude poolt inimeste rahustamiseks korraldatud. Möödunud talvel metsamajandamise tööde nõustamisel aitas seda juhust mulle meenutada Aruvälja naabertalu praegune perenaine Pavelson.
Arvamus: Kui hunditeadlased on nii targad, et Hiiumaal on vaid üks hunt, siis võiks Hiiumaale anda hundi laskmiseks vaba loa ja vaadata mitu hunti suudetakse küttida. Pealegi saab korraliku uurimismaterjali.
Oli ju omal ajal hunt lindprii ja iga kütitud hundi eest oli maksuvabalt kuupalk 75 rubla pluss kolhoosilt vasikas. Toona oli Harri Põldsami levinud ütlus, et parim arvukus saadakse küttimise analüüsi tulemusena. See oli vist küll laen või lisandina jahiteadlaselt Lingilt."
Selts selgitab
Eesti Jahimeeste Selts avaldas lugejakirja koos järgneva kommentaariga:
"Viimasel ajal on meedias palju kirjutatud suurkiskjate, eriti karu, hundi ja inimese kokkupuudetest.
Palju pöördutakse meie toimetuse poole erinevate ettepanekutega. Kellelegi ei meeldi, et suurkiskjatest nn negatiivset infot avaldame. Mõni aga pahandab, et miks me tema hundijahi kohta käivat objektiivset ja tõest artiklit ei avalda. Ühele kodanikule jälle ei meeldi, et meie hundipiltidel on kurjad näod peas. Paraku on nii, et päris kõike ei saa avaldada ja kõigi meele järele olla samuti ei ole võimalik.
Meie kodulehe põhimõte on siiani olnud, et avaldame infot, milles toodu on võimalik algallikatega kindlaks teha. Kindlasti peab olema kirjatükil autor. Ehkki avaldame jahimeestelt infot teistele jahimeestele, peame arvestama ka seda, et aeg-ajalt külastavad meie kodulehte ka teised, nt ajakirjanikud.
Meid on süüdistatud ka selles, et miks sellist või teistsugust infot avaldame. Valdavalt on need tulnud väljastpoolt jahimeeste kogukonda. Sellele on tavaliselt ühene vastus – kuna meil on jahimeeste kodulehekülg, siis ongi see loodud just nendele info vahendamiseks. Kui soovime avalikkusele midagi öelda, siis teeme seda avalike teadete kaudu.
Kui kellelegi ei meeldi see, mida kirjutame, siis ei ole ju kohustust lugeda. Meie kodulehekülg on eelkõige võimalus saada objektiivset teavet jahindusest. Tihti avaldame ka olulisi teateid, mis meile ei pruugi meeldida, aga mis on tasakaalustatuse ja objektiivsuse põhimõttest lähtudes oluline, ja teeme seda ka edaspidi. Oleme jahimeeste infoportaal, mis annab edasi tõest informatsiooni.
Ka järgnev meile saadetud kiri võib nii mõneski tekitada küsimuse, et milleks selliseid artikleid avaldada. See võib tekitab viha, hirmu jms, aga see on meie lugeja kiri, kus ta kirjeldab aega, mida osad veel mäletavad. Kiri, nagu päisest selgub, on ajendatud vähesest informeeritusest ja teadmiste lünklikkusest. Minevikku on vaja teada ja tunda. See on väärtuslik materjal, mis aitab tänaseid otsuseid kvaliteetsemaks muuta ja annab objektiivset teavet looduse kohta.
Kindlasti ei lähe meie kodulehekülg kaasa sellega, et hakkaksime mingit loomaliiki idealiseerima, humaniseerima või valikuliselt infot avaldama. Jääme ikka objektiivseks, ka siis, kui meil on teine arvamus."
