Kuigi nad on armsad ja söövad meelsasti ära kõik, mis ette antakse, ei pea kogenud jääger metslooma nunnutamist heaks mõtteks.

„Selline emata kutsikas saab looduses tavaliselt otsa ning see ongi tema saatus,“ tõdeb ta. „Kui inimene tahab rebast pidada, siis tulebki teda pidada kodurebasena, kuid midagi head tavaliselt sellest ei tule. Metsloomal on omad instinktid ning lõppeb selline asi tavaliselt ikkagi kellelegi halvasti. Päris koduloomaks ei saa rebane kunagi, aga metsaelu jaoks on selline loom samuti kadunud.“

Kui noor rebane hakkab õues luusima augusti keskpaigas ja septembris, siis on tegemist iseseisvuva reinuvaderiga, kes peaks endale ise kodu leidma.

Rebaseid on palju ja just vanade territooriumilt minema löödud noored lähevadki linnadesse ja tulevad inimeste ukse taha. Kui nende esmased kogemused on head, ei näe nad endale ohtu ja võivad hakata peagi üsna tülikalt käituma.

„Metsloomal peaks olema inimese suhtes ohutunne, kui see kaob, siis on pahandust oodata ühele või teisele,“ teab Vahur Sepp rääkida.

„Isegi kui ühe rebasega õnnestub toredasti koos elada, võib juhtuda, et tegu on rebaseemaga, kes järgmisel aastal toob puukuuri alla juba pesakonna. Kui kellelegi külas veel kanu on, võetakse need sihikule, samuti kassid. Kokkuvõttes, aia taga käiva rebase nunnutamine tark tegu ei ole.“

Mida sellise tegelasega võiks ette võtta?

Kindlasti ei peaks teda toitma ning kui rebane hakkab end juba sisse seadma, siis võiks temast jahimeestele rääkida.

Juhtumeid, kus julgeks läinud loomad tassivad ära maja juurest toasusse, varastavad kätte saadud toitu või teevad muid tempe, on küllaga.