23.03.2017, 00:00
Armastus Eesti rahvapärimuses 6.
Soovituslikus korras manitseb vanasõna ilu mitte patta panema – ehk siis lähtuma partnerivalikul eelkõige ikka praktilistest kaalutlustest, aga paljudest arhiivitekstidest selgub siiski, et partneri ilu jaoks jätkus silmi ka varasemate aegade abiellujatel, samuti ei olnud vähe oluline tulevase iseloom.
Mõningate pärimustekstide järgi aga otsustasid laste abikaasavaliku täielikult nende vanemad, mistõttu pruut ja peigmees olid sageli veel pulmade ajal teineteisele võõrad ja neil ei saanud seega ka mingeid lembetundeid olla. Etnoloog Piret Õunapuu kinnitab, et peaaegu võõraste abiellumine hakkas kaduma alles XIX sajandi teisel poolel. Samas kuulusid aga nimetatud perioodil kirik-liku noorpaari mahaütlemise juurde kirikuõpetaja neli küsimust: 1) Kas teie, kallid noored, olete meie koguduse liikmed? 2) Kas teil on kirikumaksud makstud? 3) Kas teie olete leeritatud ja armulaual käinud, et teie oskate ise kiriklikus vaimus elada ja oma tulevasi lapsi kiriklikus vaimus kasvatada? 4) Kas teie armastate teineteist? Armastust on siin küll mainitud alles neljandal kohal, kuid asjaolu, et see loendis üldse esineb, viitab, et seda peeti siiski oluliseks.