Arvo Kukumägi oli ideaalmaastike mees – setu suurlinna katusel

Käod kukuvad Eestimaa kevade metsades. Kuku, Sa oled mul meeles surmani.

Ütlesid mulle, see oli päris ammu, ühel sellisel ajal, kui pidasid väga kainet perioodi: “Mees peab hell olema. Ja see käib läbi silma, mitte läbi mölina.”

Nii saab mõelda ja välja öelda vaid inimene, kes võtab endale mõtlemiseks aega. Mõtlemata ei mahuks ühegi inimese sisse need teised, keda mängida. Ja mõtleja teeb vahet, mis on mäng ja mis on päris.

Sellest, milline oli Sinu mõtlemiste aeg, Sa ise väga ei rääkinud. Piiritusest ehk siis piirideta olemisest rääkisid küll ja see oli Sul silmades. Oskasid olla päris nii elus kui ka mängides.