FÄÄRI SAARED – puutumata pärl ookeanis

Põhja-Atlandi ookeani kaljusaartel elav väikerahvas on imetlusväärselt rohkem kui tuhat aastat suutnud säilitada oma keelt, kultuuri ja traditsioone, kasvatades lambaid ning püüdes kala ja vaalu.

JUULIS FÄÄRIDELE

Omanäoline saarestik

Sobiva ilma ja tingimuste korral laevareis Nólsoy saarele, kus elab 40 inimest, kuid lambaid on rohkem. Tormipääsude koloonia on lausa Euroopa suurimaid.

Uudistame tagasihoidliku kalakasvanduse omaniku maja. Tema aastane käive ületab Fääride eelarvet, ja uurime selle tagapõhja.

Giid Askur Alas on viikingite spetsialist ning oskab paigutada saare ajaloo ja kultuuri Põhjamaade kultuuriruumi konteksti. Maalehe piknikuks on ta lubanud leida mõne iseäranis uhke koha!

18 saart, millest 17 on asustatud, asuvad keset tormist merd Norra, Islandi ja Šotimaa vahel. Taani on hulga kaugemal. Hiljuti nimetas National Geographic Traveler Fäärid maailma parimaks saareliseks sihtkohaks.

Lähimad asustatud paigad on Shetlandi ja Orkney saared, kust siia ilmselt tulid viikingid, ajades minema iiri mungad. Viikingid jõudsid siia varem kui Islandile ning ka 900. aastal asutatud Fääri parlament Løgting on vanem kui Islandi Altingi. Tänapäeval elab siin kokku umbes 1400 ruutkilomeetril vähem kui 50 000 inimest.

Maavarasid Fääridel pole (kui välja arvata lootus saada naftat ja gaasi merepõhjast), viljakasvatusega laineid ei löö. Lambakasvatus on põhitegevus ja lambaid rohkem kui inimesi – mõnikord võib neid kohata traditsiooniliste mätaskatusega majade peal rohtu näksimas, teinekord isegi pealinna Tórshavni pisikesest vanalinnast pisut välja jalutades, sageli aga järsult merre langevate kaljudel akrobaatidena turnimas. Paksust pehmest lambavillast, mida nimetatakse ka valgeks kullaks, tehakse ülisooje kampsuneid ja muid villatooteid. Fääri saarte nimi Føroyar tähendabki lambasaari.

Muidugi tuleb toit ka merest ja kalapüük on oluline. Fäärlased on alal hoidnud pilootvaalade püüdmise tava, mille käigus aetakse vaalaparved kalalaevadega randa ja tapetakse seal. Tapmiseks on spetsiaalne nuga, millega arter läbi lõigatakse, mistõttu loom sureb väga kiiresti. Kuigi väidetakse, et see pole ebahumaansem kui näiteks tavaline loomajaht, nahutavad looduskaitsjad fäärlasi selle eest. Samas on tegu iidse tavaga, millest võtavad osa kõik ümberkaudsete külade elanikud – vaalapüük on kogukonda ühendav tegevus. Vaalu ei püüta müügiks ega ekspordiks, liha jagatakse võrdselt talude vahel ära, et oleks, mida talvel süüa. Ressursse on saartel nii napilt, et vähemalt vanasti ei oleks nad suutnud muud moodi ära elada. Olgu öeldud, et pilootvaalad (kes on tegelikult delfiinlased) ei ole ohustatud liik.

Erinevalt näiteks Islandist, mis on muutunud turismimekaks, on Fäärid nagu avastamata ja puutumatu pärl, kus võib segamatult nautida looduse imesid.

Fääri saari iseloomustab see, et siin pole küll ülikõrgeid mägesid – need jäävad alla kilomeetri, ent samas pole peaaegu ka lauskmaad. Telkimiseks lauskjat kohta leida pole kerge, sest maa on igal pool kaldes. Fääride kõrgeimalt tipult Slættaratindurilt (880 m) olla kunagi ära paistnud 450 kilomeetri kaugusel asuv Island, täpsemalt Vatnajökulli liustiku üle 2119 meetri ulatuv mäetipp.

Siin leidub võimsaid, otse ookeani kukkuvaid koski nagu Mulafossur, või kaskaadne, kõrgeim, 130meetrine Fossá; linde täis kaljusid, nagu Vestmanna, mis langevad sirgjoones poole kilomeetri kõrguselt otse ookeani; üks kõrgeimaid Euroopas on Viðareiði kalju – 754 meetrit.

Fäärlased on sõbralikud ja võõraste suhtes uudishimulikud. Kuritegevust on imevähe – kui keegi midagi halba teebki, siis saadetakse ta Taani “asumisele”. Kuuluvad ju Fäärid endiselt Taani Kuningriigi koosseisu, ehkki on järk-järgult saavutanud rohkem iseotsustamise õigust.

Inimesi on nii vähe, et isegi üks turismibuss tekitab elevust, võõrad näod küsimusi. Erinevalt näiteks Islandist, mis on muutunud turismimekaks, on Fäärid nagu avastamata ja puutumatu pärl, kus võib segamatult nautida looduse imesid. Kui veel eelmisel sajandil ei pääsenud ühelt saarelt teisele ilma laevata, siis nüüdseks on reisimine õnneks lihtsustunud – põhisaari ühendab tunnel või sild. Kuid endiselt on palju kohti, kuhu ei vii ühtegi teed ega silda.

On tegelikult ime, et fäärlased neil kaljusaartel üldse ellu jäänud on. Kuidas? Kas ka teie jääksite? Tulge Maalehe reisiga vaatama.