FILMIELAMUS | Meeste ümmargune maailm
Keskealised mehed oma probleemidega näivad olevat ammendamatu inspiratsiooniallikas. Pärast kolme "Klassikokkutulekut" on kinodesse jõudnud veel üks keskeakriisi lugu – “Mehed”.
Kui "Klassikokkutuleku" šabloon tuleb Skandinaaviast, siis "Mehed" sündis hoopiski Venemaal – loo "Keskealiste meeste jutud naistest, filmidest ja alumiiniumkahvlitest" lõi 2008. aastal Kvartet I nimeline teatrikollektiiv Moskvas. 2010. aastal järgnes lavastusele täispikk edukas film.
Sama mudel toimis ka Eestis. "Mehed" on välja kasvanud ühest viimaste aastate menukamast samanimelisest teatrilavastusest. Seal sõidavad mehed kalale ja lahkavad oma eluprobleeme.
Kahjuks on mul lavastus nägemata, et oskaks võrrelda, aga seal mängivad samad näitlejad ja lavastajagi on sama kes filmil – Gerda Kordemets. Ta on öelnud, et filmi meestest vaatavad tõenäoliselt rohkem naised, ning teda huvitaski, mida naised valesti teevad, et mehed tunnevad end vahepeal justkui lõksus olevat ja soovivad põgeneda. Teinekord tasub eneseirooniliselt peeglisse vaadata nii meestel kui naistel.
Põgenemine džiibi ja jahiga
Filmi “Mehed” peategelasteks on kolm sõpra, kolm näitlejat: Tiit Sukk,Veiko Täär ja Margus Prangel. Näitlejad laenavad tegelaskujudele oma nimed – justkui mängiksid nad iseennast. Nad asuvad teele, et päästa Veiko vastleitud poeg, kes kusagil Harakasaarel Veiko uues suvemajas depressioonis vaevleb.
Sõpra tuleb ju aidata. Ületöötanud Tiit, kes peab paljuks 40aastaselt Romeot mängida, ei kõhkle. Temaga liitub ka Margus, kes ilmselgelt kannatab igavuse käes ja soovib perest natuke rahu saada. Mehed jätavad oma telefonid maha ja asuvad teele – punane džiip vurab pehmelt maanteel ning linnakära jääb selja taha. Ees ootab sume Eesti suvi, jahisõit ja Harakasaar. Ja võib-olla ka eneses selgusele jõudmine.
Filmi sünopsis lubab seiklust, oodata võiks justkui ebatavalist, ootamatut, põnevust ja riski. Tegelikult istuvad kolm meest enamiku ajast laua taga või kuskil mujal ja räägivad n-ö meestejutte. Tõsi, jutud on ju kohati naljakad ning neist arenevad sketšid mängivad nad samuti maha. Et enamik jutte on naistest, siis tuleb meestel ka naisi mängida.
Sketšid lisavad filmile ühe uue kihi ja aitavad tempot turgutada, sest peategelased ei kiirusta – ehkki loo mõttes ju võiksid, sest Veiko vastleitud poeg Robin on Harakasaarel tumedate mõtete küüsis.
Siiski ei ole filmil oma arengutega kuhugi kiiret. Sõidetakse ühest sadamast teise, sest Veikol pole õrna aimugi, mis sadamas tema jaht asub. Üks öö veedetakse telgis vana mõisahoone varemete ees korralikult niidetud muruplatsil; tehakse lõke üles ja grillitakse vorsti. Ning täpselt nii sile nagu muruplats, on ka sündmustik – kui hommik koidab, pole ikka veel midagi juhtunud.
Tooteasetus ja iroonia
Siis minnakse Olerexi sööma ja asutakse kiitma sealset burksi, "mis on klass omaette". Ah jaa, juba varem oli Veiko astunud sisse Elisasse ja võttis sealt ikka ühe telefoni igaks juhuks ligi. Ning muidugi lähevad nad enne teeleminekut Matkasporti ja ostavad uued riided ning igasugust reisinodi kaasa. Küllap on filmi osavalt veelgi kõiksugu tooteid asetatud…
Kulminatsioon saabub koos uduga saarel, kus esimest korda tekib tõeliselt seikluselaadne olukord, aga see ei kesta kaua – olukord on piirivalvekaatri ja helikopteriga turvaliselt polsterdatud. Kõik laabub. Lõpuks leiavad mehed üles nii jahi, saare kui maja; isegi Robini, kes – imet küll – osutub hoopiski kõva närviga üliedukaks itimeheks Silicon Valleyst.
Justkui möödaminnes sebitakse ilusaid naisi ka – või siis naised pigem sebivad ennast ise meestele, kelle mõtlikud näod ilmselt reedavad sügavaid sisemisi läbielamisi.
Pärast kolme "Klassikokkutulekut" mõjub "Mehed" kui sama teemavariatsiooni neljas, veelgi lahjem tõmmis. Ei olegi väga kihku täpsemalt uurida, mis või kuidas, sest see toode on kuidagi nii pehmeks polsterdatud, et ükski nurk isegi ei riiva.
Aga igale oma, meel vajab lahutamist ja sisuedastajad võtavad taolise sileda materjali kindlasti hea meelega vastu. Kui keegi on tahtnud oma raha sellesse teosesse investeerida, siis on see tema otsus.
Vaataja omakorda otsustab, kas ta tahab seda näha ja oma raha eest kinopiletit osta.
