Hea uudis muutub ajaga aina paremaks

Need kaheksa inimest, kes tänavu Maalehe tellimusega reisi võitsid, võisid märgata, et hea uudis läheb ajaga paremaks – kui teade võidust on tore, siis reis ise veel parem.

“Aaaaaaa!!!”

Vuhhh!

Hele kandev hääl kaikus korra kitsalt tänavalt vastu ja kadus kaugusse.

Valgamaa mehel Kalle Maijol tuli naer peale, kui nägi, kuidas Maalehe ajakirjanik Heli Raa­mets huilates kelguga eemale tuhises.

Seda poleks ta ise ka veel aasta algul osanud arvata, et seisab sügisel Madeira saarel järjekorras, et ka ise sellesama puust kelguga järsust tänavast alla kihutada! Uneski ei näinud Kalle seda, kuidas ronib vulkaanilisel saarel kõrguselt kolmandale mäetipule, kolab hiiglaslike kaktuste vahel ja võib käega patsutada banaanikobarat.

“Ega peale Soome polegi kuhugi mujale saanud,” tõdes ta ning lisas, et eelarvesse selline sihtkoht nagu Madeira poleks mahtunudki. Enne reisi tegi Kalle Maijo veidi uurimistööd ja enam-vähem juba teadis, mis koht ees ootab. Maastikku ja lopsakat loodust oma silmaga näha oli aga muidugi hoopis midagi erilist. “See on midagi sellist, mis jääb eluks ajaks meelde,” sõnas ta ega tahtnud maha kriipsutada võimalust, et ehk tuleb elus veel mõni reisivõit. “Lootus sureb viimasena,” muigas Maijo.

Tapa kandis elava kolme lapse ema Inna Aasa tõi reisile hoolivus – tema on juba aastaid tellinud lehte oma emale ning ise olnud peamiselt netist uudiste lugeja. Kui võit tuli, polnud emal midagi selle vastu, et Inna kohvri pakib ja sõidab elu esimesele lennureisile.

“Mees ja lapsed pidid nädala hakkama saama ja saidki suurepäraselt,” rääkis Aasa, kes kiitis ka rõõmsameelseid ja toredaid reisikaaslasi, kellega tutvumine läks lausa uskumatult ladusalt. Samad kiidusõnad tulid ka Lea Kaburilt, kelle loosiõnn haaras Madeirale kaasa Lustiverest. Lisaks jättis Leale unustamatu mulje kohtumine ookeaniga.

“Mul varem ei olnud tormise ookeani kogemust, ookean on ikka väga võimas,” kirjeldas ta üht ilusate ilmade sabas saabunud tormipäeva.

Kui Madeirat mindi avastama oktoobris, siis esimesed neli võitjat (kõik muide naised) lendasid välja juulis, mil esimene reisiseltskond võttis ette tee Islandile. Võitjatel vedas isegi kahekordselt, sest see reis osutus nii populaarseks, et tahtjaid oli palju enam kui kohti.

Kultuurireisid, teadagi, pole odavate killast. Island on aga suisa kallis maa, ning seda silmas pidades võisid võitjad rahul olla, et said oma raha rahulikumalt ekskursioonideks kulutada ja programmist viimast võtta.

Viljandimaal elava Merju-Mai Leiaru tuju ei rikkunud ka mädandatud hailiha maitsmine (kui pakutakse, tuleb ju vastu võtta!) ning Island meeldis talle kokkuvõttes väga. Maainimesel, kel palju toimetusi käsil, polegi teab kui palju aega ringi käia ning siis on hea, kui ettevõetu õnnestub.

“Väga tore, et selline õnn naeratas, ja tore, et ajaleht üldse sellist asja korraldab. See on tõeliselt fantastiline,” lausus Leiaru.

Ent kuidas korraldada asju nii, et Maalehe tellimusega võidaks reisi? Selle kohta võitjatel retsepti pole. See lihtsalt juhtus nendega. Üks muster aga paistab olevat – eriti suur lootus võita on nendel, kellel tavaliselt õnnemängudes kunagi ei vea.