Viimatine Luige laat näitas, et Eesti tingimustes võib kasvatada känguruid, alpakasid, paabu- ja jaanalindusid ning palju teisigi karvaseid ja sulelisi. Issanda loomaaed on Maarjamaal kirev nagu mustlase seelik, aga suurem osa nendest loomaliikidest on jäänudki ennekõike näituseeksponaatideks. Vaibunud on jaanalinnuvaimustus, astelpajupõõsaid näeb siin ja seal üksikuid. Toidutoodang tuleb ikkagi sea-, piima- ja kanafarmidest, põldudel kasvatatakse endiselt nisu, otra, rukist ja kaera, ning seni suurim kohaneja paistab olevat raps, mille kollaseid põlde võib kutsuda hellitavalt õliväljadeks.

Eksootiliste taimede ja loomade puhul tuleb teha selget vahet, kas nende kasvatamine on äri või hobi. Ostes aiandist roositaime, ei mõtlegi me selle abil lõhnaõli tootma hakata. Känguruga on nagu koera või kassiga – tal võib olla oma ülesanne, aga ennekõike on ta lemmikloom. Samamoodi on eksootiliste taimedega, mille üksikuid vilju võib olla mõnus noppida ja põske pista. Keerulisem on lugu taime- ja loomaliikidega, mis tõotavad helgemat tulevikku, küsides selle eest kopsakat avanssi.