Aeg annab kõik ja kõik ka võtab ta. Ning iial kaugeid aegu kätte me ei saa. Võib-olla varjab eilseid päevi lihtsalt kuldne loor, kuid – kes ei ihkaks olla veel kord vallatu ja noor?

Aeg annab kõik ja kõik ka võtab ta – kord muutub tühjaks jälle õisi kandnud maa.

Mõnikord on aga ilmselt hea lihtsalt lasta ilusatel sõnadel voolata. Võite ehk lugeda mõne näite?

Kuula mind, kui lund kord sajab, valgeid helbeid toomepuult! Astun läbi sinu maja, ma rändan omapead ja vastutuult. Kuula mind, kui õisi sajab üle sirelites maa! Olen aastaid korduv kaja, mis vastab kohe siis, kui kutsud sa...