Kolga ranna kalur, kes oskas keelt kirja panna, rääkida ja koguda
Kari Evaldit, nagu teda külas kodutalu järgi kutsuti, meenutavad pisikesest peale Tammistul suvitanud ja nüüd seal elavad Heidi Edela, Hardi Edela ja Marti Hääl, kel temaga seotud soojad lapsepõlvemälestused siiani südames, tädipoeg Ivo Kokk, ristipoeg Karli Lambot ning keelteadlane ja murdeuurija Piret Norvik.
Piret Norvik: Evald Lindström oli Emakeele Seltsi teeneline murdekoguja ja väga viljakas korrespondent. Temalt on Eesti Keele Instituudi murdearhiivis tallel väga palju materjali.
Aastail 1953-1986 pani ta Kuusalu Kolga rannast kirja murdejutte, põhjalikke kalapüügi- ja meresõidukirjeldusi 1357 lehekülge, murdesõnu, rahvalikke väljendeid, kõnekäände ja vanasõnu 6754 sedelit, nimematerjali 692 sedelit. Kui need sedelid lauale virna laduda, saaks päris kõrge samba. Olulise osa kirjapandust on ta ka helilindile rääkinud, temalt endalt on lindistatud murdekõnet 17 tundi.
Tema materjalidest saame andmeid selle kohta, milline Juminda poolsaarel räägitud Kolga ranna keel üldse kunagi oli. Nii nagu teised Eesti murded on ka rannamurre taandumas, paljud veel 40-50 aastat tagasi käibel olnud sõnad on unustusse vajunud.
Küladest, kus ei ole olnud häid murdekõnelejaid leida või kaastöölisi, kes oleks murret üles kirjutanud, on murdetekste vähe või ei ole üldse. Seetõttu on tänapäeval raske teada, kuidas sealne keelemurre kõlas. Kuid Lindströmi usaldusväärsed kirjapanekud Tammistu küla kohta annavad hea pildi rannarahva töödest ja tegemistest ning kunagi seal kasutusel olnud rannamurdest.
Evald Lindströmi erilisus seisneb selles, et oskas rannakeelt kirja panna ja ka rääkida.
Ivo Kokk: Olime Evaldiga tädipojad, tema 15 aastat minust vanem.
Huvitav lugu juhtus temaga sõja ajal, kui Saksa armee kohalikke külamehi sunniviisiliselt oma armeesse värbas ning venelaste eest põgenedes Tallinna konvoeerima hakkas. Evald võeti ka ühel varahommikul kodust kinni, kuigi ta ennast varjata üritas. Teel Tallinna teatas ta konvoile, et kibe häda sunnib metsa minema. Lubati. Läks ja pani jooksu, kuulirahe selja taga. Aga pääses põgenema ja tuli jalgsi koju tagasi.
Hardi Edela: 1953. aastal sattus Evald haiglasse. Rannas paati kuivale tõmmates takerdus jalg otsa taha, ta kukkus selili ja sai seljatrauma. Säilinud arstitõenditelt võib aga lugeda, et tal oli lülisamba tuberkuloos. Kes seda tagantjärgi enam kinni võtab, millega tegu oli, kindel on aga see, et ta lamas Kuusalu haiglas kipsvoodis 414 päeva järjest.
Ivo Kokk: Pärast õnnetust Evald enam rasket füüsilist tööd teha ei saanud. Pidas selle asemel kergemaid ameteid, vabal ajal tegi labidavarsi ja rehasid, parandas kõiksuguseid tööriistu. Aga ühe lehma heina tegi ikka üksipäini pea igal suvel käsitsi niites ja kaarutades ära.
Karli Lambot (1960ndatel jalgrattasportlane, N Liidu koondise kandidaat, kahekordne N Liidu meister, kaheksakordne Eesti meister): Evald oli minu esimene rattamehaanik. Käisin tema juures oma jalgratta kodaraid rihtimas kümneaastasena. Lisaks oli ta mulle ristiisa.
Hardi Edela: Lastele meisterdas ta puust laevukesi ja õpetas pilliroost paate punuma. Evaldi tehtud rehapulki, sirelist, on mul siiani terve kastitäis alles.
Heidi Edela: Onu Evald mängis minuga alati, meie lemmik oli „sõnade kogumise mäng“. Ta vaatas ära kõik minu tantsud ja etendused. Kahte korda paluma ei pidanud. Teistel polnud aega. Tema tõmbas välja ka kõik minu naha sisse pugenud puugid.
Marti Hääl: Mind, nagu mitmeid teisigi lapsi, õpetas ta vikatiga niitma. Ja mitte lihtsalt niisama, et niidame, vaid omal meetodil. Meie pere vikatid olid tema juures lõikamisel, isa saatis mind neid ära tooma, andis rahagi kaasa. Evald aga ütles, et ei niiviisi, raha eest, küll vikatit kätte ei saa. Tuleb tulla hommikul vara, kui kaste veel maas. Läksin siis varavalges, endal silmad alles pooleldi kinni. Evald andis vikati kätte ja küsis, kas niidame ka. Niitsimegi siis kahekesi. See oli pedagoogika Evaldi moodi. Täiesti imekspandav, kuidas ta seda oskas, sest omal tal ju lapsi polnud.
Heidi Edela: Meiegi tegime heina. Välja minnes vahtisime alati koos taevast – kas on vaja kiiresti teha või võib rahulikult võtta või mis pidi seda heina kaarutada. Ma ei tulnud selle pealegi, et see oli töökasvatus või töö. See oli lihtsalt meie heinategu!
Mina küsisin Evaldilt, miks tal naist pole. Ja Evald vastas, et tema elu armastus läks sõja ajal üle mere Rootsi ja teist niisugust ta kohanud pole.
Marti Hääl: Oma esimesed mereteadmised- ja kogemused sain ma Evaldilt. Isaga olime järvedel palju ringi sõitnud, Peipsil ja Võrtsjärvel, aga merel mitte. Koos kalal käies panime vend Heitiga hoolega kõrva taha Evaldi sõnu sellest, millal, kuidas ja kuhu võrke lasta, aga niisugust tunnetust nagu temal, pole ma siiamaani omandanud. Selle annab rannas kasvamise kogemus.
Heidi Edela: Onu Evald oli jumalakartlik mees, käis kirikus. Tal oli kindel päevarežiim, pidas sellest täpselt kinni. Ta ei käskinud ega nõudnud kunagi midagi ega rääkinud ealeski rangelt või nõudlikult. Ometi käis vaikimisi kogu elukorraldus tema järgi. Iseenesest. Oli sellise sirge ja uhke hoiakuga.
Ja istus tundide kaupa akna all, vaatas merele, lihtsalt niisama, iga päev. Lapsena muretsesin tema pärast, mõtlesin, et küll tal on igav – olin selles kindel –, mida ta seal küll näeb. Nüüd, mil ma ise tema majas elan ja samast köögiaknast välja vaatan, saan asjast aru küll. See on nagu dokumentaalfilm merest ja tuulest, lindudest ja putukatest …
Kui ema meid sööma kutsus (Heidi ja Hardi pere suvitas Kari talus – toim), siis tõusis Evald püsti, kohendas riided sirgeks, kammis oma olematud juuksed peegli ees seistes ritta ja alles siis istus kolme sammu kaugusele söögilauda. Selle kombe, et sööma tullakse korraliku välimusega ning peremees istub laua otsas, olen ma Evaldi eeskujul ka oma lastele selgeks õpetanud.
Piret Norvik: Murdeuurija Mari Must on Evald Lindströmi kohta öelnud mõnus, lustlik mees. Nõustun sellega – ta oli muhe mees. Vaikne, tagasihoidlik ja külalislahke – pakkus alati kohvi ja kohvikõrvast, kui tema juures lindistamas käisime.
„Sügav kummardus kõigile neile, ka Evald Lindströmile, kes aru said, et mõned asjad on kaduvad ning neid tuleb säilitada. Pilku ajas selja taha heites oskame me ettepoole vaadata,“ kavatseb laupäeval, 28. novembril kell 11 Leesi rahvamajas algaval ajaloo-, kultuuri- ja rannakeele päeval „Evald Lindström – 100 aastat sünnist“ öelda Kolga muuseumi juhataja Anu Karjatse.
Eesti murded ja Kuusalu rannamurre
- Eesti murded jaotatakse 3 suurde murderühma: põhjaeesti murded, lõunaeesti murded ja kirderannikumurded.
- Kuusalu murre jaguneb juba ühe kihelkonna piires kaheks: Kuusalu rannamurret on räägitud ja räägitakse veel praegugi vähesel määral vaid kitsal rannikuribal, peamiselt neeme tippudel (kohalikus murdes päädel) asuvates külades, kus see on eriti tugev olnud Pärispea ja Juminda poolsaarel. Kihelkonna lõunapoolse osa murrak kuulub keskmurde alla.
- Kuusalu rannamurdes puudub õ-häälik. Selle asemel esineb sõnuti e: verk 'võrk', ehtul 'õhtul', o: kova 'kõva', porsas 'põrsas', ode 'õde', a: lang 'lõng', sana 'sõna', kaik 'kõik' või u: numm 'nõmm'.
- Internetis asuvas "Väikeses murdesõnastikus" (VMS) on märksõnu 73 397. Kõige rohkem on Kuusalu rannamurde sõnu (12 552) . Sõnu, mis esinevad üksnes Kuusalu rannamurdes ja mitte kuskil mujal, on 2256.
Allikas: Piret Norvik
Rannakalurist murdekoguja Evald Lindström
- Sündis 28. novembril 1915. endises Kiiu vallas Salmistu külas. Kasvas suureks ja elas terve elu Kuusalu vallas Tammistu külas
- Koolis käis Leesi 6-klassilises algkoolis. Seejärel kolm aastat kalaasjanduse täienduskoolis. See kaluritele mõeldud rändkool töötas mõned aastad Leesil ning jagas õhtuti teadmisi eeskätt kala- ja mereasjandusest, naistele õpetati ka kokandust ja kangakudumist.
- Ajateenistuses käis mereväes. Kalapüügiga teenis elatist kuni tööõnnetuseni, siis elukutset vahetama. Alates 1954. aastast pidas ta kohalikus kalurikolhoosis mitut ametit: oli kalasadama valvur, laohoidja, valmistas kaluritele püüniseid, töötas kastitööstuses ja vermijana nööbitsehhis.Rahvapärimuse ja keeleandmete kogumiseks sai innustust Leesi algkooli õpetajalt Johannes Kuuselt. Esimesed kirjapanekud tegi juba 1931. aastal 6. klassi õpilasena. Need saatis õpetaja Vilbastele, kellelt saabus peagi tänukiri ja soovitus tööd jätkata.
- Koostöö Vilbastega jätkus 1954. aastal ja kestis viimase surmani 1967. aastal. Paaril suvel tegid nad ühiseid pikki matku ümbruskonna külades ja kogu Juminda poolsaarel.
- Vilbaste soovil ja juhendamisel kogus kodupaiga taimede rahvalikke nimetusi, kirjeldusi kalapüügi, sepatöö, kolhoosielu ja üldse ranna-külade elu-olu kohta, samuti andmeid kohalike rahvalaulikute, koolmeistrite, Pedaspeal suvitanud kunstnike kohta.
- Ka pani ta kirja huvitavaid seiku prohvet Maltsveti õhutusel Krimmi rännanud eestlaste saatusest.
- Emakeele Seltsiga algas koostöö 1953. aastal, kui haigevoodis lamades sattus talle kätte ajaleht seltsi üleskutsega kodumurde ainestiku kogumiseks. Umbes samal ajal hakkas ta vastuseid saatma ka Etnograafia Muuseumi küsitluskavadele ja tegema kaastööd Eesti Kirjandusmuuseumile.
- Emakeele Seltsi murdevõistlusel hakkas osalema 1974. aastal. Sellest ajast peal saatis ta peaaegu igale võistlusele mahuka, sisuka, usaldusväärses kohalikus murrakus kirjapandud kaastöö.
- Suri 28. septembril 1997 Tammistu külas.
Allikas: Mari Must
