09.03.2017, 00:00
KOLUMN: Jääme nendeks, kes oleme
Mõni päev tagasi sõitsin, emakeel suus ja luuleraamatutena ranitsas, ühte Euroopa riiki. Pisikesse, kuid erilisse. Lugesin seal väikestele ja mitte enam nii väikestele eesti ning pooleldi eesti lastele luuletusi.
FOTO:
Põhjus: et nad kuuleksid emakeele või siis lihtsalt eesti keele kõla ning võiksid imestada mõne vähem kasutatava või lausa ununeva sõna üle. Väga raske tundus põngerjatele lause “Loodus on päkas ja pinnus”. Seltskonna peale saime tähendusega hakkama, aga pind jõukamas Euroopas niisama lihtsalt su päkka ei torka. Põrand on tihti kivist või siis parketiga kaetud, tee kenasti asfalteeritud. Isegi naela on niisuguses kohas keeruline kummi saada! Laste emad olid aga Eestist kaasa toodud emakeelsete pindude ja päkkade üle väga rõõmsad. Pigem lahtiste ustega maailmas võib ju isamaalt hooga ära tulla, aga aastate pärast ka tagasi kolida. Sel puhul on hea, kui vahepeal suureks kasvanud lastel on emakeel suust võtta!