Kõrvits toob tervise
Kõrvitsatoitude mitmekülgsest valikust leiab igaüks endale sobiva. Mõni inimene ei kujuta jõululauda ette ilma kõrvitsasalatita, teine ei jõua ära oodata, millal ilmad jahedaks lähevad, et keeta esimene kosutav kõrvitsasupp. Kes aga tahab saledat joont hoida, võib riivida toorest kõrvitsat, segada hulka mett, rosinaid ning pisut muskaati ja kaneeli, ning maitsev salat ongi olemas.
Aeg kõrvitsaid mekkida
Kõrvitsast rääkides tuleb silme ette suur ümmargune kollane kera, mis pärast aias kasvamist rändab inimese abiga kapi otsa talve ootama, et siis õigel ajal olla valmis jõululaual salatina figureerima. Tegelikult on asi palju keerulisem ja kõrvitsaid eristatakse näiteks ka lehtede kuju ning varre karvasuse järgi. Tõsi, sööjal sellest väga vahet ei ole, see on rohkem botaanikute rida.
Veel võib neid jagada suvi- ning talikõrvitsateks. Esimeste hulka kuulub meiegi koduaedades tuntud patisson ning neil süüakse 5–8päevaseid vilju. Talikõrvitsaid tarvitatakse toiduks alles siis, kui nad on saavutanud täisküpsuse.
Tänapäeval ei ole kõrvits enam ammu vaid väga suur vili, mida peab mitme mehega tõstma. Valik on lai – milline sobib kõige paremini supi keetmiseks ning mis on parim salatina, ja loomulikult ei saa tähelepanuta jääda ka magusad küpsetised. Kindlasti ei tohiks unustada ilukõrvitsaidki, sest lisaks kõhu nuumamisele vajab ka pilk aeg-ajalt hellitamist. Talvisel ajal on värvilised ilukõrvitsad vägagi pilkupüüdvad, soojas ruumis kuivavad nad seest tühjaks.
Kui kõrvitsakasvatusega veel suuri kogemusi ei ole, siis just hetkel, kui kõrvitsate valik on mitmekesine, tasubki toidulaual proovida eri sorte, et lemmikud välja valida. Ikka selleks, et teaks, milliseid järgmisel aastal oma aias kasvatada.
Aegade alguses söödigi vaid kõrvitsa õlirikkaid seemneid, viljalihale ei osatud siis tähelepanu pöörata. Suurim kõrvitsavaimustus on Ameerikas, aga seda mitte seoses toiduga, pigem halloween’i pidustustega, kus iga endast lugu pidav inimene uuristab kõrvitsast laterna.
Lisaks mõnusale maitsele on kõrvitsal ka palju raviomadusi. Seda on kerge seedida ning ta sisaldab ohtralt pektiinaineid. Ideaalne kaaslane on kõrvits neile, kes plaaniks võtnud sügisel pisut kaalu langetada. Kalorsus on väga madal, 95% kõrvitsast moodustab vesi. Mineraalainetest on temas kõige enam kaaliumi ja magneesiumi, kõrvitsaseemnetes leidub ohtralt tsinki. Unetuse korral sobib joogiks kõrvitsamehu, kui aga vaevab kõhukinnisus, tasuks päevas süüa 3–4 toorest viilu kõrvitsat.
Kõrvitsapüree toitudes
Kõrvitsast võib valmistada nii soolaseid kui magusaid roogi. Maitsestamiseks sobivad ingver, nelk, kaneel, karri, kardemon ning nii apelsini mahl kui riivitud koored. Hästi sobivad ka sibul, küüslauk, paprika ning ürtidest münt, majoraan ja basiilik.
Paljudes retseptides kasutatakse kõrvitsapüreed, sellegi valmistamiseks on eri mooduseid. Enam levinud valmistamisviisi jaoks tükeldage ja koorige kõrvits, keetke vähese veega 20 minutit ning püreestage.
Kui aega rohkem, lõigake kõrvits viiludeks, kuid jätke koorimata. Katke ahjuplaat küpsetuspaberiga. Asetage kõrvitsaviilud, koor allpool, plaadile. Kuumutage ahi 160 kraadini ning küpsetage kõrvitsaid 1 tund. Laske natuke jahtuda ja kraapige viljaliha koore küljest lusikaga ära. Selliselt valmistades tuleb püree tihedam. Niisuguse moodusega saab enamiku viljalihast koore küljest kätte. Esimese retsepti järgi valmistatud püree sobib suppidese, teine on parem kookides. Jahtunud püree võib tõsta karpidesse ning sügavkülmutada.
