KUNSTIELAMUS: Kuidas rääkida meestest? Ojaveri keeles

Jüri Ojaveri näitust “Meestepood” võiks iseloomustada nii: lihtne, rohmakas, aus, aga samas kavalalt kiuslik, nagu omalaadne küüliku­urg, kuhu kerge ja kummaline kukkuda.

Linnagalerii koha peal oli 1980ndail tõepoolest meesteaksessuaaride pood, mille interjööri kujundas noor Jüri Ojaver... Aksessuaarides on midagi kerget, edevat, kaduvat – nagu mehe geneetikas? Aga Ojaveri aksessuaarid mõjuvad mingi veidra raskusena mehe küljes; ja ei oska mina öelda, kas ta tahaks meid sellest raskusest kunstiga vabastada või anda meile lohejad tiivad, et toda kanda.

Muide, päev pärast Ojaveri näituse sulgemist 30. juulil on mul sünnipäev, ja ma ei ole seda aastaid tähistanud. Kogu aeg on meeles, et eesti mees elab sedavõrra vähe, et pole mõtet ega mahti noid sünnipäevi lugeda – ehk kummardusena vanemate poole, mida üks mu hää sõber alati rõhutab, aga mitte niivõrd enese jaoks. Pigem teha miskit kasulikku, teha mingit tööd, nt tassida kive sel päeval. Või midagi. Midagigi.