Nüüd on ta kõvasti taltunud, vaadanud juba kaheksa aastat ema silmadega maa ja metsa poole. Näinud oma silmaga hommikuid ja õhtuid, ladunud puid riita. Elanud jätkuvalt läbi noorpõlve nostalgiat või siis hoopiski leidnud, et tema elu ongi just maaelu. Viimane väide võib isegi õige olla. Kuulake tema ja Lepaseree plaati “Väräjän” – kuidas mahuks need laulud küll linna?