Miljonid rappa II: kuidas Soomes soid päästetakse

Soome looduskaitsjad uurivad teraselt Talvesõja-aegseid aerofotosid. Militarismiga pole siin aga siiski pistmist. Kui hakata midagi taastama, näiteks soid, siis on ju vaja teada, milline see soo enne oli.

Suvel kirjutas Maaleht sellest, kuidas RMK hakkab soid taastama. Soomlased on aga sellega juba 1980. aastatest tegelnud. Nende kogemustest tasuks Eestiski õppust võtta.

Eestimaa Looduse Fond on algatanud projekti “Soode kaitse ja taastamine”. Selle raames käidi septembris Soome metsavalitsuse juhtimisel õppereisil, kuhu kutsuti kaasa ka Maaleht. Ja Maaleht läks hea meelega, sest taoline esmapilgul mõistusevastasena näiv tegevus vajab kindlasti lähemat uurimist ning selgitamist.

Soome ja Eesti maaparanduse ajalugu oli – olenemata eri riigikordadest – läinud sajandil üsna sarnane. Et saada juurde vilja- kandvaid põllu- ja metsamaid, hakati pärast II maailmasõda kohe, kui esmastest sõjakoledustest üle oli saadud, senisest laialdasemalt märgalasid kraavitama.

Soomest oli ligikaudu kolmandik soo, kuid u 80% sellest on nüüdseks kuivendatud.

Kuivendamise, nagu igasuguse muugi looduse ümbertegemise kõrgaeg oli 1970. aastad, kui labidameeste ja hobuste asemel said üldlevinuks võimsad masinad. N Liidus ilmestas seda perioodi sordiaretaja Ivan Mitšurini kuulus lause: “Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise!” Usk inimese kõikvõimsusse oli sellele ajastule iseloomulik ka mujal maailmas.

Kui looduse ümberkujundajad olid kümmekond aastat täisvõimsusel askeldanud, sai sõnaõiguse ka vastasleer ehk looduskaitsjad. Nagu meil, nii ka Soomes oli suurem looduskaitsealade asutamise laine 1980. aastatel. Siis võeti kaitse alla ka hulgaliselt märgalasid, mis veel alles olid, ning alustati katsetustega nende taastamisel. Suurem taastamine algas Soomes 2005. aastal, Eestis tehakse sellega algust nüüd.

PANE TÄHELE

Allikas: TÜ

Ainult soodes elavad

Jõhvikas

Turbasammal

Huulhein

Rabapüü

Hele tilder

Väike-koovitaja

Kaljukotkas

Miks on vaja soid taastada

Kui inimene siin maamunal ei askeldaks, oleks meie kliimavöötmes enamik maast metsad ja ainsate lagedate aladena sood. Mis tähendab, et meil on terve hulk liike, kes saavadki elada ainult loodusmetsas või märgaladel. Kui inimene need alad enda seisukohast paremaks muudab, jääb neil liikidel elupaiku vähemaks kuni sinnamaani, et polegi kusagil elada ja tuleb ette võtta väljasuremise raske teekond.

Soomes on põhjaveetoitelised märgalad ehk allikasood haruldased, sest 99% algseid põhjaveeallikaid on hävinud. Üks selliseid taastati aastatel 2003–2011 Kauhanevas. 15hektarine ala kuivendati aastatel 1971–1972. Kuivendamisega juhiti allikavesi kraavidesse ning allikaid ümbritsenud allikasoo peaaegu kadus koos seal kasvava ohustatud hirsstarnaga, mis sõltub põhjaveest. Soome on selle liigi põhjapoolseim kasvukoht.

Taastamise eesmärk oli saada vesi tagasi algsesse ojja ning sealt sohu laiali valguma. Kraavid tammitati kohapealse turbaga. Puud võeti maha, suuremad müüdi paberipuiduks ning projekt jäi kasumisse. Jäeti ka vee-auke soodes elavatele kahepaiksetele ja kiilidele. Nüüd on läbi raba voolav oja taastunud ja hirsstarn ojas levinud ning nelja aastaga on allikasoos taas kasvama hakanud ka turbasammal.

Märgaladel on oluline roll ka süsinikuringes. Teadupoolest on soodest leitud nii mõnigi mitmesaja-aastane täiesti kõbus laip, ja sama lugu on kogu orgaanilise ainega – vees see ei lagune. Turvas koosnebki ju taimeosadest, mis ei ole lagunenud või on vähelagunenud.

Kogu see orgaaniline materjal hoiab süsinikku enda sees ega lase sel paiskuda atmosfääri, kus ta aitaks kaasa kasvuhooneefekti tekkimisele. Viimane on aga järjest sagenevate tormide, metsapõlengute ning rannikut ohustava meretaseme tõusu põhjuseks.

Nii põlemise kui ka aeglase põlemise ehk lagunemise käigus eraldub turbast süsinik. Kuivendatud soodes hakkab turvas lagunema ning seetõttu muutuvad kuivendatud märgalad oluliseks kasvuhooneefekti suurendajaks, kuigi oma looduslikus olekus toimiks nad vastupidi.

Märgalad on määrava tähtsusega ka veeringes. Nad toimivad puhveraladena, reservuaaridena, kuhu koguneb tohutu kogus vihmavett. Tänu meie soodele ei saaks meil olla selliseid põudu ega üleujutusi, nagu esineb tiheda asustusega maades, kus soid enam ammu ei ole. “Soomaa välistab ka Pärnu kevad- uputused, seal võib üleujutus tulla vaid kõrge mereveega. Tartu üleujutusi hoiab ära või vähendab Alam-Pedja kaitseala,” on Eesti Looduses öelnud soode uurija Eerik Leibak.

SOODE TAASTAMINE

Mis Eestis plaanis on

Riiklik kaitstavate soode tegevuskava näeb ette 10 000 ha sooelupaikade taastamist.

Selle hulgas on ka SA Eestimaa Looduse Fond, Tartu Ülikooli ja MTÜ Arheovisiooni projekt “Soode kaitse ja taastamine”, mille raames taastatakse 2015.–2020. aastani 5800 ha soid riigile kuuluvatel kaitsealustel maadel.

Taastatavad sood moodustavad umbes 1% Eesti turbaaladest ja 0,002% maismaapinnast Eestis.

Mida Soomes on ette võetud

Soomest oli ligikaudu kolmandik soo, kuid u 80% sellest on nüüdseks kuivendatud. Looduslikke märgalasid on rohkem alles veel Lapimaal. Kuivendus oli peamiselt metsandusliku eesmärgiga ja toimus 1960.–1970. aastatel. Seal ka väetati ja väetatakse siiamaani metsi (Eestis on see keelatud), mistõttu puud kipuvad taastatud aladel innukamalt kasvama, kui nad seda loomulikult teeks.

Soome turbakiht pole nii paks kui meil, keskmiselt 1,5–2 m, sest maa ei ole nii tasane ja vesi voolab ära. Soomes algas soode tekkimine hiljem kui meil, sest liustiku alt vabanes Soome meist tuhandeid aastaid hiljem. Nii pole seal ka turvas jõudnud kasvada nõnda paksuks, sest turba kasvamine toimub umbes 1 mm aastas. Nii et ehk umbes järgmise 6000 aasta pärast jõuavad soomlased meile turba paksuse osas järele. Need arvud aitavad ehk mõista, miks ei saa turvast lugeda taastuvaks loodusvaraks – ta tekib lihtsalt sedavõrd aeglaselt, et me ei jõua seda ära oodata.

Soode taastamise kava kinnitati Soomes Seitsemiseni rahvuspargis 1993. aastal. Kava nägi ette taastada 1200 ha soid. Nüüdseks on see suuremas osas tehtud, pärast esimese 40hektarise projekti õnnestumist levis soode taastamine ka mujale Soomes.

Kui Eestis maksab kolmveerandi kuludest EL, siis Soomes tuleb pool rahastust oma riigist keskkonnaministeeriumi kaudu. Aga kui peaks juhtuma, et ELi finantseeringut ei tule, tehakse lihtsalt poole vähem.

Ent tegevus on siiski projektipõhine, millega ka arvestatakse – näiteks võib juhtuda, et viie aasta jooksul on sobiv ilm (piisavalt kuiv, et ekskavaatorid ära ei upuks) kahel aastal. Lühemaajaliste projektide puhul võetakse ette väiksemad alad, kuid üldiselt on parem mõelda suurelt, sest ulatuslikumate soode puhul on taastumine efektiivsem.

Kuidas taastamistöö käib

Kõigepealt on tarvis teada, mida me üldse taastame. Loodus muutub, ja inimene on sellele palju kaasa aidanud juba aastatuhandeid. Soomes võeti eesmärgiks taastada möödunud sajandi keskpaiga suure kuivendamislaine eelne seisund. Et teada saada, milline see oli, kasutati 1940. aastate aerofotosid, mis olid Talvesõja jaoks tehtud. Kohtade puhul, millest vanu fotosid ega muid andmeid pole, on raske otsustada, milline maastik taastada. Teadlased võivad taimestiku ja mullastiku järgi aimata, kas tegu oli näiteks lageraba või rohusoometsaga, kuid need on oletused.

Iseenesest on raba taastamine lihtne, põhjaveetoiteliste madalsoodega küll keerulisem. Esmalt tuleb kuivenduskraavid kinni ajada või tammidega tõkestada. Üks esimesi katseid Soomes toimus Kauhanevas lagedas siirdesoos, mis kuivendati 1960. aastate lõpus. Juba enne kaitseala rajamist ehitati 1987. a peakraavile 40 puust tammi. Praeguseks olid need lagunenud ja sel talvel tehti 2300 m pikkusele kraavilõigule 50 uut tammi. Need koosnevad kohapealsest turbast, millele on liiv raskuseks peale pandud.

Tamm tehakse kolm korda nii lai, kui on kraav, ja neid tuleb paigutada maapinna tõusu iga 30 cm tagant. Kogu see suur töö tehti ära 24 tunni, ühe ekskavaatori ja ühe saemehega. Kerge see siiski polnud, sest talvises kraavis jääd murdes läks masin kaks korda katki.

Tammide kõrval on teine laialdaselt kasutatav võimalus kraavide kinniajamine, mida tehakse samuti kohapealset pinnast kasutades. Taastatud aladel, kus sootaimestik on juba tagasi tulnud, pole endisi kraave peaaegu nähagi, vaid õhust vaadates paistavad veidi madalamad ribad.

Juhul kui kuivendatud alal kasvab mets, tuleb see suurelt jaolt maha võtta, sest puud imevad palju vett endasse ja toimivad nii ise kuivendajatena. Loodus on aga ettearvamatu ja nõnda avastavad ka taastajad nii mõndagi katse ja eksituse meetodil. Näiteks proovitakse, mis juhtub, kui võtta maha kõik puud või kui teha ainult valikraie.

Taastatud aladel Seitsemiseni rahvuspargis raiuti mets maha kolmandikul, et saada tagasi avatud alad, teisel kolmandikul tehti valikraie ja ülejäänud soodes jäeti puud alles. Teises kohas on pärast taastamist tekkinud noored kased ja männid, kusjuures kaski seal enne ei olnud.

On proovitud kaseuuendust eemaldada, aga need tulevad tagasi – see on osalt ka varasemate väetamiste mõju. Kuna turbakiht on vajunud ja alles on palju kuivi kohti, siis puud kasvavad seal veel paarkümmend aastat. Soomlased on aga kannatlikud ning enne uute tööde plaanimist lasevad puudel mõnda aega kasvada, et näha pikkamööda märjemaks muutuval sool ise kujunevat kooslust.

Eestis on taastatud alasid, kus kuivendus ei ole korralikult mõjunud ja seega pole õiget majandusmetsa tekkinud. Kõik toimub vastavalt riiklikule tegevuskavale, töid tehakse eranditult looduskaitsealadel ning riigimaadel.

Ilusate puistutega kõdusoometsi sooks tagasi taastama ei hakata, see oleks liiga keeruline, kulukas ja mõnikord on selline mets muutunud juba ise looduskaitseliselt väärtuslikuks elupaigaks.

Kauhanevas oli kuivendatud männik tagavaraga u 60 tm/ha (võrdluseks: heade majandusmetsade tagavara võib olla 10 korda suurem, Eestis on keskmine hektaritagavara u 210 tm/ha). Kuivendus sellel 200 ha alal tõi eriti suure kahju, sest maaparandajad plaanisid väikest kraavi, aga tekkis hiiglaslik uhtorg. Soo taastamisel rajati tavapärasest kõrgemad tammid ning vesi hakkas voolama taas algses ojas. See omakorda parandas ümbruskonna erametsade kasvutingimusi.

Seega on soo taastamiseks põhimõtteliselt vaja ainult paari saemeest ja kopameest. Kõike seda peavad aga mõistagi koordineerima asjatundjad. Geoloogid ja hüdroloogid teevad kava, kuidas konkreetses kohas täpselt näiteks tammid paigutada sõltuvalt sealsest reljeefist ja vooluveekogudest. Hoolega jälgitakse, et ei kahjustataks ümbritsevaid majandusmetsi või eramaid.

Bioloogid kavandavad raieid ning jälgivad, kuidas märgalale iseloomulik taimestik ja loomastik taastub. Osa teadlasi mõõdab kummulikeeratud ämbrite sarnaste riistadega, kui palju ja milliseid gaase pinnasest eraldub enne ning pärast taastamist. See on vajalik saamaks teada, kui suur abi on soo taastamisest kasvuhoonegaaside heite vähendamisel.

Kui protseduur on õnnestunud, jääb taassündinud soo oma loomulikku elu elama, seda mõistagi kaitseala viljastavates tingimustes, sest tulundusmaale keegi senimaani soid taastama ei kipu.

“Sood kaitsta on tunduvalt lihtsam ja odavam kui näiteks pärandkooslusi, mida peaks igal aastal või vähemalt mõne aasta tagant hooldama. Soo või ka taastatud soo on jätkusuutlik kooslus,” räägib Eerik Leibak Eesti Looduses.

false

HEA TEADA

Looduskaitse ja eramaad Soomes

Kui looduskaitseala satub eramaale, kas või näiteks taastatav soo, siis ostab riik maa välja.

Alates 2010. aastast on looduskaitsealade puhul võimalus, et maa jääb omanikule, kuid mets kompenseeritakse ühekordse maksena ühe metsapõlvkonna ulatuses, s.t noore metsa puhul kalkuleeritakse sisse ka juurdekasv küpse metsa staadiumini. Natura alade maa ostab aga riik kindlasti välja. Kuid Soomeski pole kõigeks selleks raha nii palju kui tarvis ja sealgi ootavad maaomanikud kompensatsiooni kuni 10 aastat.

Kaitstavast maast on eraomanduses umbes 1%. Üldse on Soomes riigimaid ca 15% ja seda peamiselt põhjas. Lõuna pool, kus tihe asustus ja viljakam maa, on valdav eraomandus.